Tere hommikust!
Ikka veel Deva kindluse juures. Taevas hakkas juba mingeid valgenemise märke ilmutama, niisiis laskusin künkalt alla tee äärde, taaskord hääletama. Järgmine peatus Calafat. Väikese tee tõttu olid küüdid lühikesed ning ega väga ei tahetud peatuda. Kuna olukord tundus mõttetu ja peaaegu lootusetu, kirjutasin jälle sildi "Tokyo" ning jalutasin seda lehvitades edasi,  hulkuvad koerad (neid on seal tõesti palju.... nagu ka hulkuvaid lapsi) koos minuga. Oh imet! Peatus üks auto... juht ütles lähebki samas suunas rohkem kui 100 km....superissima. Natuke aega enne kohale jõudmist hakkas vanahärra mu silmade kohta komplimente tegema ning seejärel tegi sellise ettepaneku millest lihtsalt ei saa keelduda (vähemalt tema meelest :D). Nimelt küsis ta: "Kuule, kui me kohale jõuame. kas sa võiks jääda veel kolmeks minutiks autosse, nii et ma saaksin sind vaadates masturbeerida". Nohjahnoh, mis ma oskan öelda! Pika arutelu ja argumenteerimise peale õnnestus mul talle selgeks teha, et oma autos võib tema teha, mis hing ihkab, kuid mina lähen sealt küll välja..... nii jäigi. Tunnistas ta isegi, et seal Rumeenias pole nad mitte Homo sapiens vaid lihtsalt animalia ehk siis seal on igasuguseid autojuhte, kellest mõned siiski on inimesed. Peale veel mõnda lühikest otsa jõudsin lõppeks piirile, kust ma eelistasin üle jalutada (oli natuke kõrini neist pontsakatest vanameestest, kelle sõnavaras ainus rahvusvaheline sõna oli sex). Piiril oli suur rekka parkla ning sealt leidsin ka otseküüdi Plovdivisse (rekkajuht Mesuth päästis minu silmis Türgi rekkameeste au). Magasin pool sõitu maha, aga mäed enne Sofiat ja pildid Mesuthi perekonnast said siiski nähtud. Mind laaditi maha linna ääres bensukas, ning nüüd oli näha natuke sellist lõunapoolsete kultuuride arvamust naiste võime kohta iseendaga hakkama saada. Mesuth läks tankla töötaja juurde ja käskis tal minu eest hoolitseda (hoolimata asjaolust, et linnani oli ainult 4 km, ning mul on kaks jalga). ....ning kui ta minema sõitis, hakkasin ma kõndima kesklinna suunas, leidmaks baari "Bibliotekata" kus eeldatavalt pidid mind ootama võõrustajad Maelle ja Silvestre. Oeh, lõpuks ometi sai end vabalt väljendada ja rääkida kõigest ja ei millestki.
Mitte, et ma autojuhtidega poleks rääkinud...... lihtsalt see neljas eri keeles (mingi segu saksa, inglise, vene ja itaalia keelest) purssimine ei anna väga suurt teemavalikut....kahjuks ma rumeenia keelt eriti ei mõista, nemad aga ei kõnele neid keeli, mida mina paremini valdan :D.
Muide, tegemist on Volbriööga. Oli huvitav jälgida, kas ka Bulgaarias on see sama kõva joomapidu kui Eestis. Jõusin järeldusele, et mitte (tänavatel oli küll lõbusaid, kuid mitte purupurjus inimesi). Võib-olla oli asi selles, et samale ajale juhtusid ka nende lihavõtted (enamus seal on õigeusklikud).