:D
Nagu ma juba eelnevalt kartsin,ei tulnud reisi jooksul blogi täiendamisest midagi välja. Õhtuti oli nii palju muud tegemist, et oli võimatu sundida end arvutit avama, või veel hullem - stressama interneti (mitte)olemasolu pärast. Igatahes, peale paari puhkepäeva Tokaj lähedal seadsin sammud Rumeenia poole.... mõtlesin külastada soolakoopaid Turdas, kuid ma polnud arvestanud sellega kui halvad teed ja aeglane liikumine seal ees ootavad.....piiril läks ka kaua (mul läks kergelt, aga rekka pidi kaua järjekorras olema). Niisiis sõitsime 7-8 tunni jooksul umbes 300 km, aga vähemalt juht, kes ungarlasele  kohaselt kandis nime Attila, oli sümpaatne. Viibisime ju kunagistel Ungari aladel, mis peale II maailmasõda sai osaks Rumeeniast. Soolakoopaid vaatama ei jõudnudki, selle asemel lõpetasin päeva Deva linnas. Väikese otsimise peale leidsin ühe hea seltskonnaga, mitte liiga fancy baari/klubi. Mu suur kott püüdis muidugi koheselt tähelepanu ning minema mind sealt enam ei lastudki, suunati iluste-kenaste verandale, kus oli ka mu "ridikülli" jaoks ruumi ning loomulikult hoolitseti selle eest, et ma janus poleks. Judit oli soovitanud tingimata kohalikku balinkat maitsta, aga kuna seda neil millegipärast ei olnud, tuli leppida kohaliku konjakiga (see oli üllataval kombel päris hää). Hinnad olid eestlasele päris vastuvõetavad... konjak maksis 10 leud (lõvi) ehk u. 2,3 eurot, vein ja õlu u. 1,4 eurot. Muusika oli suhteliselt elektro ning mitte sugugi mu eelistatuim tantsulkaks, kuid tuli välja, et see oli siiski tantsitav (loe: hüpatav). Kella 4 ja 5 vahel sai siiski küllalt (nii tantsust kui joogist) ning otsustasin põgeneda Deva linnust vaatama..... seda mäkke ronimist oleks päris koomiline kõrvalt vaadata.... päris järsk oli ning vihma tõttu oli savikas pinnas natuke voolav mu jalge all, ja lisaks kõigele ilmus kusagilt välja gravitatsioon (ei saanudki aru kas ta oli rohkem minu või mu koti vastu). Kohale ma siiski jõudsin, märgade jalgadega, ja avastasin et värav oli suletud... keegi must kogu käis taskulambiga ringi, põhjustades mulle kergeid südame rütmihäireid - see oli õnneks valvur, kes mingil saladuslikul kombel rääkis inglise keelt. Härra oli nii kena, et lubas mul hoolimata liiga varasest hommikutunnist vähemalt väravast sisse minna ja natuke ringi kaeda.
Head ööd!