The end of the 1-st part!

04.07 Lucca-Siena. Tüüpiline Toscana..... männid ja küpressid. Muide, mul on säärane põhimõte, et  ühe reisi jooksul ei korda sama rada (mis tähendab ka, et ma ei pöördu üldiselt tagasi kohta kus olen juba olnud) teel Luccast Sienasse rikkusin seda reeglit esimest korda 3 aasta jooksul...... olin unustanud joogipudeli tanklasse, ning millegipärast ei tahtnud ma tollest pudelist loobuda. Tavaliselt olen ma suhteliselt rahulik kui midagi maha unustan- vähem asju, kergem kott-->parem elu...... rikas riik-->parem palk! või kuidas see nüüd oligi???

I pini e cipressi, Toscana tipica. Questo pezzo di stada ho fatto veloce perche volevo arrivare a Siena in tempo (questa sera abbiamo giocato un partita di calcetto con compagni di scherma.... Forza CUS Siena)

Tipical Toscana, full of pines and cypress. Road to Siena.

"kodulinn" Siena

Päev peale jalgpallilahingut trennikaaslastega CUS Siena-st. See oli esimene kord reisi jooksul kui mind lihasvalu kimbutas.... ikkagi teised lihasgrupid said koormust (võib-olla sellepärast on see pilt viltune, et isegi telefoni ei jõudnud normaalselt hoida)

A Siena di nuovo (ho fatto il corso di lingua la durante mia Erasmus). La torno ogni tanto, pero ancora perdo la strada nel centro

"Hometown" Siena. Even though I was living there one month, I still get lost always when i enter the historical center. Hanging around there I met one indian guy, who didn't want to leave me alone anymore (actually I was looking for people to socialize, but for that i need to understand the language.... yes he spoke english, but still i didnt understand almost anything, and he used too much the word "beautiful"), so i needed to run away (ride away, to be precise)

05.07  Siena-Poggibonsi-San Gimignano- Colle di Val d'Elsa- San Galgano

San Gimignano, turistikas, kus kuulsin üle pika aja taas eesti keelt.... Inimesed sealkandis on üldiselt suht suletud (või noh... seal on lihtsalt nii palju turiste, et kohalikud on väsinud ning seetõttu suhtuvad nad välismaalastesse kui liikuvatesse rahakottidesse).... aga jäätis oli hea :D

Il gelato e il vino Vernaccia a San Gimignano erano troppo buoni.... pero gente era abbastanza chiusa la.... mi sembra che c'e troppi soldi e troppi turisti in Toscana :S...... ma io non sono un portafolio che si muove, quindi ho scappato

San Gimignano. Too turistic for me.... you know, the feeling that locals are looking at foreigners as  moving wallets (but it's pretty much the same for all Tuscany and seaside). But the wine (https://en.wikipedia.org/wiki/Vernaccia) and icecream was good anyway.

.....ikka veel San Gimignano
.....ancora San Gimignano

Video eest võlgnen tänu kolleegidele Itaaliast, kes olid teel Rooma (palverännak Via Francigena.... mis vähema tuntuse tõttu on mõnes mõttes meeldivam kui Cammino de Santiago.... vähem kommertsialiseerunud)

Sulla strada per Colle di Val d'Elsa ho trovato un gruppo di italiani chi facevano Via Francigena e loro mi hanno fatti un piccolo video.

The video was made by some Italian guys who were going to Rome (pilgrimage called Via Francigena, which i'd prefer to Cammino de Santiago, because it's less commercialized and there is less traffic)

Öösel ülesmäge sõites kulub selline silt küll ära: la speranza = lootus

Non credo che avevo la speranza al questo momento, pero dopo aver visto l'indicazione l'avevo di sicuro :D ;)

In the middle of the night ( https://www.youtube.com/watch?v=hSq4B_zHqPM).... the song of this day (night :D). La Speranza = the hope.... not so sure about that, to be honest I was a bit tired at that moment

Ööseks jõudsin San Galganosse kus parkisin end kiriku kõrvale ninng magasin õndsa und :D

And at 3 a.m.  I arrived to San Galgano..... and slept next to the church..... homeless as I was.....

06.07 San Galgano - Montalto di Castro (kõige pikem sõit kogu reisi jooksul - 204 km, millest 30 km oli kiirteel- see läks tõesti kiiresti, sest hirm oli suur)

Pildil siiski veel hommik ja San Galgano katedraali varemed 

I even took a photo of the ruins of the cathedral (usually I don't photograph churches, because there are so many of them in the world)

...ja koht kus ma päeva lõpetasin. Kus siis veel ankrusse jääda kui mitte enoteegis?Jõudsin sinna keskööl ning küsisin sealselt seltskonnalt: "Tere, ega te ei tea mõnd kohta kus saaks pesema minna?"

Nad teadsid küll: "Rannas või siinsamas baari vetsus". Ja sinna ma jäingi.

Distanza piu lungo durante il viaggio (ca. 204 km), per arrivare a Montalto di Castro dovevo andare anche 30 km sull' autostrada..... che brutto. Pero a Castro ho trovato questa Enoteca :D. Ragazzi la erano molto bravi ed accoglienti.

I finished the long(est) day  in this enoteque. Maybe thats why it was so hard to move next day.?

07.07  Montalto di Castro - Civitavecchia.
Ainult 40 km rännu esimese etapi (Põhja-Itaalia) lõpuni, kuid see venis küll veel hullemini kui kaamli ila... hommik ilma kohvita ei olegi hommik ju. Umbes 7 km enne sihtkohta leidsin lõpuks baari.... elu oli jälle ilus (sain baarist lisaks kohvile ka kuuma vett, millega tegin laisa inimese powerputru =kaerahelbed+päevalilleseemned+ rosinad+linaseemned). Kohalikud härrad aitasid osta laevapiletit Sardiiniasse.... minu stupid-phone sellega hakkama ei saanud. Lõpuks leidsin teekaaslasegi viimaseks teejupiks- oli üks Šveitslane kes sõitis küll komlerattalise lamamisrattaga, kuna tal oli üks kehapool peaaegu halvatud.....igatahes inspireeriv tüüp :D. Nõuab ikka veidi julgust säärane ettevõtmine.

L'ultima tappa del Italia di nord.... dal Civitavecchio avevo il traghetto per Olbia.....Pero questi ultimi 40 km erano durissimi (forse perche non avevo bevuto il caffe prima di iniziare). 7 km prima di arrivare ho trovato un bar ...... finalmente.... CAFFEEEEE (https://www.youtube.com/watch?v=aqVnV5f_ik4), ho fatto un bell'pausa, uomini del posto mi hanno aiutati a fare biglietto per sardegna (il mio telefono stupido non funzionava..... si, ci sono quelli chi hanno smart-phone, pero io ho stupid phone)..... Ultimi 7 km ho fatto con un ciclista svizzera.... e ho rotto la camera di aria :D, meno male che sono stata gia vicino a citta. Sardegna, here I come

The last piece of the road before Sardegna. Those 40 kms were actually really hard because i didn't take coffee this morning.... without petrol the car doesn't move, right?? It took 5 hours (of course i had a siesta as well, because finally, 7 km before arrival to destination i found caffeteria)
During the last 7 km i was lucky enough to get my back tire flat :D

Esimese etapi lõppu tähistasin tühja kummiga. Palju õnne!!
PS rattaparanduses ütles spetsialist, et olemasolevate hammasrataste ja ketiga üle 1000 km sõita ei saa..... saab näha kas tal oli õigus :S :D

Endiselt energiat täis.....Aosta - Lucca

Ho-ho-ho!
...... 30.06 Lõpuks sain siiski Aostast minema ning peale umbes kahte tundi kannatamist läksid nina ja korvad lukust lahti (nohu oli ning nina oli piisavalt kinni, et tunda end nagu kala kuival)........ ja avanesid ka silmad, et näha viinamägede või viinamarjaistanduste (või kuidas iganes neid nimetatakse? Palun keelepolitseilt abi.) võlu........ Vahelduseks oli tee ilma suurte tõusude ja laskumisteta ning isegi pigem allamäge.  Borgofranco d'Ivrea's käisin mingeid vahvlilaadseid asju, nimega Canestrelli, maitsmas...... ikkagi kohvipausi aeg jaaniiiiedasi. Olgu ära mainitud, et kuigi rattaga matkamine on suhteliselt odav reisimisviis, ning naftat ja gaasi ei kulu, on ka ratturil vaja kütust. 1 tass kohvi (espresso bensiini) per 50-60 km

Al fine, dopo il combattimento contro l'aqua riuscivo continuare verso Milano. Ho trovato un bell' regione di vino, assaggiata Canestrello, e poi a Ivrea ho persa la strada per Milano...... Non potete immaginare quanto sono stata felice per questa..... cosi potevo prendere una strada proprio nuova e sconosciuta per me :D

Finally, after fighting with water, i managed to continue towards Milano and believe it or not, but the road was almost flat, even going down. Somewhere not far from Ivrea I found those nice wineyards that you'll see on the pic.

 .....ja selles lossis veetsin ma öö. Majutajateks olid torinolased, kes lähedal asuva kiriku juures sörgiringi tegid.

.....la notte ho spesa in questo castello a Barone Canavese, dove mi ha ospitata una famiglia torinese.

.....and then I got lost, so i didn't go to Milano anymore, instead i took the road going to Torino. The plan was to stop in Chivasso but I decided to take a short break 20 km before the town.... there I met some locals, started to talk to them, and voila!! I ended up in this castle in Barone Canavese.

Siin siis ongi see kirik, mida ma vaatama ronisin lihtsalt selleks, et teha veel väike piknik oma ainsa banaaniga, enne plaanitud viimast 20 km sel päeval (plaan nägi ette potsatada Chivassos esimesse baari/kohvikusse maha, suhelda kohalikega ning vaadata jalgpallimatši kellegi ja kellegi teise vahel.... EM oli täies hoos). Aga nagu eespool mainitud, jäin ma ankrusse Barone Canavese lossis.

01.07  Hommikul nägin kui pikaks võib venida itaallase (majaperemehe) nägu kui ta ärgates avastab, et majas pole kohvi..... tagantjärele on see muidugi naljakas meenutus, kuid arvestades, et ka mind ähvardas bensiinita jäämine, võis isegi mu enda lõug tol hetkel asfaldini rippuda. Õnneks ärkas varsti ka perenaine, kes loomulikult teadis kus kohvivarud paiknesid :D.
Ma tõesti ei tea miks ma seda hernehirmutisekujulist puud pildistasin, aga siin ta on

La mattina ho visto  un' espressione di faccia molto divertente: l'uomo italiano, chi capisce che e finito tutto il caffe...... non si puo sopravivere senza caffe, non e possibile, non si puo credere..... Pero questa era una problema pure per me, perche uso il caffe come benzina (solo che sono piu economica rispetto le macchine.... 1 espresso per 60 km). Tra poco si svegliava anche la padrona che ovviamente sapeva dove era nuovo pacchetto di caffe :D

In the morning I realized again how important is coffee for Italians and for me as well: the patron of the house woke up and ofcourse wanted to have a coffe but there was no coffee left in usual place..... you will only immagine his face full of surprise (even horror).... poor him, and poor me (I use coffee as a petrol). Fortunately also the hostess got up and certainly she knew well where the coffee was. After fuelling with coffee i hit the road again...... i have no idea why did i photograph this tree...

 ...... ja kunagise asustuse jäänukid Arquata Scrivia lähedal.....koos amfiteatri varemetga (ilma ju ei saa).

.... historical settlement close to Arquata Scrivia

Öö sai veedetud Arquata Scrivia lähedal, magada küll üle 2 tunnikese ei saanud, sest nonde hipidega, kelle casa oli mia casa, oli lihtsalt liiga palju rääkida..... ja maitsta kodust virsikukokteili ning Poolast kotti sattunud Soplica't. Sellised gentleman'id ikka....üks kinkis mulle nii üliväga kena kaisulille (säärane pehme, mille sees on traadist vars), et riputasin selle Massimole kaela ning seal püsib see endiselt.
Mis te arvate kui hää rattasõidu vorm mul järgmisel (või noh pigem jätkuval) hommikul oli??? :D

02.07  mingem üles mägedelle.... päev täis ilusaid kuristikke ja jõeorge.
 
Su, su! Uno, due, tre, quattro, cinque, dieci, cento passi (https://www.youtube.com/watch?v=KUpcxdg2Iqs). Un giorno pieno di posti belli

Up to mountains again...

 Kohvi/wc paus ...... ma ei ütle, et peate keskele pihta saama, aga kakage vähemalt sisse! Aitäh!

Coffee/toilet break...... and an instruction how to behave in the toilet

 Õhtuks jõudsin koledaimasse randa, mida kunagi olen näinud (Chiavari). Nimelt oli rand teest eraldatud raudteega, seal olid liiva või kaljude asemel mingid ebamäärased kivid ning võrkpalliväljak nägi välja nagu puur või vangla...

 .....e poi per il contrasto mi sono trovata sulla spiaggia piu brutta che ho visto (Chiavari).... non la potevo usare come un albergo di mille stelle, quindi ho scappata a La Spezia.....

....after beautiful mountains, valleys and rivers I arruved to the ugliest beach I've ever seen (Chiavari). To get there I needed to go under the railway (which means that its not very comfy for cyclers), there was no sand nor rocks, but some stones.....shower was not very cheap and the volleyball pitch looked like prison.... I escaped

 Igatahes ei vastanud see mu ettekujutusele tuhande tärni hotellist. Põgenesin La Speziasse (mis tähendas kena tõusu 700 m pääle

......attraversando un po' di montagne

...to La Spezia, crossing some foggy mountains

....ning laskumist ööpimeduses.... nägin vaid valget joont, mis tähistas tee äärt). Muide tol päeval toimus jalka EM-l kohtumine Itaalia ja Saksamaa vahel..... Itaalia sai tappa, kuid inimesed kellega koos pizzerias vandesõnu (cavolo di mer**, ca**o jne)sai pillutud, olid pääle mängu lahedad edasi. Niisiis käisin kohalike noorte füsioterapeutidega Vara jõge ning La Spezia parimat väliööklubi avastamas. Vamos a bailar!!!

Questa sera c'era il partito di calcio tra Italia e Germania..... come tutti sanno Italia ha perso, pero cmq ho speso un bella sera guardando il partito, esplorando il fiume Vara e ballando in discoteca aperta piu vivace dell' citta

03.07  Luccasse. Tee peal hüppasin rannastki läbi ning pidasin seal siestat. Raske oli leida avalikku randa, kus võiks rahulikult ujuda, ilma et mingid surfari välimusega tüübid mind sealt välja ei vilistaks (lainetus olevat olnud liiga tugev :D :S). Igatahes ankrusse jäin Luccas, mis on juba Toscanas. Veiniväljad, siit ma tulen. Alustuseks siiski vaid mittemidagiütlev tänav...

La Spezia - Lucca. Ho fatto siesta sulla spiaggia di Lido di Camaiore..... perche e cosi difficile trovare una spiaggia publica?? Per sera arrivava a Lucca (assomiglia tanto a Siena)

Way to Lucca. Why is it so hard to find a public beach? Finally I found beach for siesta and swimming without angry lifeguards (they told that waves were too big :/). In the photo there is just another house of Lucca...... nothing special (actually the town was really beautiful, as most of places in Toscana, I was just so tired of beauty that i didnt take any photos there)

...ja sama jutukas jõgi (Serchio)

... river Serchio

Majutajaks sel korral barista lokaalist, milles tegin selle reisi esimesed aperitivi.

La notte ho passato a Lucca. Mi ha hospitato barista dal bar dove ho fatto i miei primi apperitivi durante questo viaggio......

04.07.... järgneb ühel heal päeval

Rattatuur lõppenud.

21.juuni - 30.august.
 Niisiis 71 päeva kodutu, 60 päeva ja u. 5800 km rattaga. https://www.google.com/maps/d/edit?hl=et&authuser=0&mid=192OpVOpmQOUwwgP5_53nX4bPbBk
 Esimene pilt tähistab kogu reisi algust (äikestorm Lõunakeskuse juures). Üritan enda meelest Šveitsi hääletada :D. Tegelikult jõudsin alustuseks Valka, kus ainuke kuiv (ning öösel avatud) koht oli kasiino, niisiis veetsin öö seal, vaadates jalgpalli ning vehklemise EM-i. Järgmisel päeval jõudsin Varssavisse, ning 23. juuni õhtaks olingi esimeses vahepeatuses Torunis. Miks seal? Peale selle, et Torun on Mikolaj Koperniku sünnilinn, toimusid seal selleaastased vehklemise euroopa meistrivõistlused. Eesti naiskond võitis..... tasus minna.

Vabbuo, provo scrivere pure in italiano e inglese, anche se odio scrivere :D. Quindi, e finito il Giro Medirerraneo con Massimo (si chiama cosi la mia bici), ed ora e tempo giusto per raccontarlo e fare un po' di conclusioni.....  allora stavo sulla strada 71 giorni (60 g. in bici, pedalando ca. 5800 km). La mappa si puo studiare qua: https://www.google.com/maps/d/edit?hl=et&authuser=0&mid=192OpVOpmQOUwwgP5_53nX4bPbBk
Nella prima immagine c'e centro commerciale che si trova in periferia di Tartu.... la ho iniziato autostop per Svizzera. Faceva un bell' tempo(rale)


Oh, and also in english . So, unfortunately the summer is over and vacation with my bike as well. It lasted 60 days, consisted 8 countries and 5800 km.
The first photo is made in suburb of Tartu, where i started hitchhiking to Swizzerland (hitchhiking with bike is quite funny i need to say)

 

Tähistaevas Toruni äärelinnast vaadatuna (Couchsurfingu hosti sokid olid lihtsalt võrratud)

Il cielo stellato a Torun (Polonia) :D le calze di mia host. 

The sky full of stars

27.06 Pedaalimise algus (või tegelikult 50 km peale algust), kusagil Baseli ja Berni vahel, Solothurn ilmselt 

Inizio di pedalata, a Solothurn (tra Basilea e Berna)

The beginning of biking in Solthurn

28.06 Viimased puhkehetked Genfi järve ääres..... enne Alpide vallutamist
I ultimi momenti di riposa ...... Tra poco inizia una bellissima salita per Gran San Bernardino
The last view to the beauty, before feeling it with my muscles :D

..... ja algab pikk higistamine päikese käes. Pikk päev oli: 100 km ülesmäge ning siis 40 km suure kiirusega mööda kurvilist teed alla Aostasse (piduritest palju alles ei jäänud)

 Läksin lõuna Euroopasse, et vahelduseks lund näha..... nii umbes 2350 m kõrgusel. Pildil mu pagas ning härra Massimo oma täies hiilguses :D
Un po' di neve.... ecco perche sono andata in sud di Europa.... per trovare il neve, che quasi mancava in Estonia l'ultimo inverno.
Yep, I went to southern Europe just to find the snow that we were missing last winter in Estonia

 Algab tee allamäge. Finalmente discesa.

 29.06  Aosta. Oli rõõm taas Itaalias olla, kuigi sildid ja kohanimed olid siiski suuresti prantsuskeelsed. Ei saa tänamata jätta Lorenzo't, ekstreemratturit, kes mind oma furgoonis majutas (öösel oli nii mõnus äikesetorm, et tuhande tärni hotell poleks väga ahvatlev tundunud). Hommikul ei õnnestunudki enam teele asuda, sest Lorenzo garaaž/töökoda oli vett täis, pumbad ei töötanud ning ka kanalisatsioon oli täis..... niisiis üritasime 3 tundi seda vett kilplaste kombel säält välja saada :D
Che bella ritornare in Italia. Grazie a Lorenzo chi mi hospitava in furgone sua. Con questa temporale che c'era la notte preferivo di non stare in hotel di mille stelle

olgu, jõuludel kirjutan edasi....

Rattatuur 21.06.16-...09.2016

https://www.google.com/maps/d/edit?hl=et&authuser=0&mid=1jC3kHiFTLahaSlEay-Hgt9oe1pQTäna üritaks vähemalt Valmierasse jõuda. Kas häälega või rattaga....või meelega. Kui veab, jõuan aga hoopis Leedu keskele. Nägemiseni arvuti!!

Nautigem!

U23 Euroopa meistrivõistlused epeevehklemises

Nüüd siis on välja öeldud põhjus, miks too reis üldse ette sai võetud. :D
Kus ma nüüd pooleli jäingi..... ahjaa, nüüd oli jälle võimalik rääkida. Muide Plovdivis rääkis suurem osa inimesi, keda ma juhtusi kõnetama, inglise keelt. Need, kes ei rääkinud, oskasid vene keelt.... seega problema njet! Väga sümpaatne linn, üks mu lemmikuid Budapesti, Murcia ja Matera kõrval. Loodusprotsessid olid Eestist nii umbe kuu jagu ees: kõik õitses, lõhnas ning puud olid täies lehes. Peale saabumist jäi 2 ööd aega võistlusteks välja puhata. Muidugi tuli veel võistluseelsel päeval natuke bürokraatiaga tegelda (akrediteering, osavõtumaksud jne) ning kerge võimlemine ette võtta, et lihased ära ei unustaks mis see vehklemine õigupoolest on.
Võistlusest siis niipalju, et ega midagi hõisata pole..... aga nutta ka mitte. Alagrupis võitsin rumeenlast, leedukat, iisraellast ja hollandlast nimega Tulen (tegelikult ta eriti ei tulnud, niisiis pidin ise teda torkama minema), tappa sain itaallaselt ja poolakalt (kuigi viimase osas oleks tahtnud kohtunikuga vaielda, aga ärgem mingem liiga vehklusspetsiifiliseks ;)). Algus oli hea, aga lõpp läks nii nagu....... nohjah. Ehk siis: peale alagruppi olin 21, mis tähendab et vastaseks pidi tulema 64+1-21=44  ehk 44. asetusega vehkleja
 (64 tähendab, et võistlustules on 64 vehklejat, kes tahavad pääseda 32 hulka..... +1 seepärast, et 64.asetus läheb vastamisi 1. asetusega, 63. läheb 2. asetusega jne..... ehk vastaste asetuste summa on 32 hulka pääsul alati 65....... enda vastase asetuse teadmiseks pean niisiis lahutama 65-st enda asetuse ehk 65-21=44 :D. Võib-olla tundub veidi segane ja tegelikult pole seda mõtet siia kirjutada, aga palun andeks).
See salapärane 44. oli vana "vaenlane" ukrainlanna Svystil.  Algus oli tasavägine, aga nii umbes 5:5 seisu päält otsustasin (või kui päris aus olla, siis tegelikult oli see plaanitud nii) ma paar korda mööda torgata, andes talle sellega võimaluse ära karistada. Siis läks lappama ja lõppseisuks jäi 15:10 ning 34. koht (68 meid oli, nii et jäin ikkagi esimesse poolde...kui see vaid lohutaks).
Kokkuvõttes jäin siiski rahule, sest erinevalt mõnest võistlusest ma seekord nautisin vehklust 99%.
Merci, Ciao! (kuigi Bulgaaria keel pole romaani keel, kasutavad nad igapäevaselt siiski neid sõnu)

Tere hommikust!
Ikka veel Deva kindluse juures. Taevas hakkas juba mingeid valgenemise märke ilmutama, niisiis laskusin künkalt alla tee äärde, taaskord hääletama. Järgmine peatus Calafat. Väikese tee tõttu olid küüdid lühikesed ning ega väga ei tahetud peatuda. Kuna olukord tundus mõttetu ja peaaegu lootusetu, kirjutasin jälle sildi "Tokyo" ning jalutasin seda lehvitades edasi,  hulkuvad koerad (neid on seal tõesti palju.... nagu ka hulkuvaid lapsi) koos minuga. Oh imet! Peatus üks auto... juht ütles lähebki samas suunas rohkem kui 100 km....superissima. Natuke aega enne kohale jõudmist hakkas vanahärra mu silmade kohta komplimente tegema ning seejärel tegi sellise ettepaneku millest lihtsalt ei saa keelduda (vähemalt tema meelest :D). Nimelt küsis ta: "Kuule, kui me kohale jõuame. kas sa võiks jääda veel kolmeks minutiks autosse, nii et ma saaksin sind vaadates masturbeerida". Nohjahnoh, mis ma oskan öelda! Pika arutelu ja argumenteerimise peale õnnestus mul talle selgeks teha, et oma autos võib tema teha, mis hing ihkab, kuid mina lähen sealt küll välja..... nii jäigi. Tunnistas ta isegi, et seal Rumeenias pole nad mitte Homo sapiens vaid lihtsalt animalia ehk siis seal on igasuguseid autojuhte, kellest mõned siiski on inimesed. Peale veel mõnda lühikest otsa jõudsin lõppeks piirile, kust ma eelistasin üle jalutada (oli natuke kõrini neist pontsakatest vanameestest, kelle sõnavaras ainus rahvusvaheline sõna oli sex). Piiril oli suur rekka parkla ning sealt leidsin ka otseküüdi Plovdivisse (rekkajuht Mesuth päästis minu silmis Türgi rekkameeste au). Magasin pool sõitu maha, aga mäed enne Sofiat ja pildid Mesuthi perekonnast said siiski nähtud. Mind laaditi maha linna ääres bensukas, ning nüüd oli näha natuke sellist lõunapoolsete kultuuride arvamust naiste võime kohta iseendaga hakkama saada. Mesuth läks tankla töötaja juurde ja käskis tal minu eest hoolitseda (hoolimata asjaolust, et linnani oli ainult 4 km, ning mul on kaks jalga). ....ning kui ta minema sõitis, hakkasin ma kõndima kesklinna suunas, leidmaks baari "Bibliotekata" kus eeldatavalt pidid mind ootama võõrustajad Maelle ja Silvestre. Oeh, lõpuks ometi sai end vabalt väljendada ja rääkida kõigest ja ei millestki.
Mitte, et ma autojuhtidega poleks rääkinud...... lihtsalt see neljas eri keeles (mingi segu saksa, inglise, vene ja itaalia keelest) purssimine ei anna väga suurt teemavalikut....kahjuks ma rumeenia keelt eriti ei mõista, nemad aga ei kõnele neid keeli, mida mina paremini valdan :D.
Muide, tegemist on Volbriööga. Oli huvitav jälgida, kas ka Bulgaarias on see sama kõva joomapidu kui Eestis. Jõusin järeldusele, et mitte (tänavatel oli küll lõbusaid, kuid mitte purupurjus inimesi). Võib-olla oli asi selles, et samale ajale juhtusid ka nende lihavõtted (enamus seal on õigeusklikud).

:D
Nagu ma juba eelnevalt kartsin,ei tulnud reisi jooksul blogi täiendamisest midagi välja. Õhtuti oli nii palju muud tegemist, et oli võimatu sundida end arvutit avama, või veel hullem - stressama interneti (mitte)olemasolu pärast. Igatahes, peale paari puhkepäeva Tokaj lähedal seadsin sammud Rumeenia poole.... mõtlesin külastada soolakoopaid Turdas, kuid ma polnud arvestanud sellega kui halvad teed ja aeglane liikumine seal ees ootavad.....piiril läks ka kaua (mul läks kergelt, aga rekka pidi kaua järjekorras olema). Niisiis sõitsime 7-8 tunni jooksul umbes 300 km, aga vähemalt juht, kes ungarlasele  kohaselt kandis nime Attila, oli sümpaatne. Viibisime ju kunagistel Ungari aladel, mis peale II maailmasõda sai osaks Rumeeniast. Soolakoopaid vaatama ei jõudnudki, selle asemel lõpetasin päeva Deva linnas. Väikese otsimise peale leidsin ühe hea seltskonnaga, mitte liiga fancy baari/klubi. Mu suur kott püüdis muidugi koheselt tähelepanu ning minema mind sealt enam ei lastudki, suunati iluste-kenaste verandale, kus oli ka mu "ridikülli" jaoks ruumi ning loomulikult hoolitseti selle eest, et ma janus poleks. Judit oli soovitanud tingimata kohalikku balinkat maitsta, aga kuna seda neil millegipärast ei olnud, tuli leppida kohaliku konjakiga (see oli üllataval kombel päris hää). Hinnad olid eestlasele päris vastuvõetavad... konjak maksis 10 leud (lõvi) ehk u. 2,3 eurot, vein ja õlu u. 1,4 eurot. Muusika oli suhteliselt elektro ning mitte sugugi mu eelistatuim tantsulkaks, kuid tuli välja, et see oli siiski tantsitav (loe: hüpatav). Kella 4 ja 5 vahel sai siiski küllalt (nii tantsust kui joogist) ning otsustasin põgeneda Deva linnust vaatama..... seda mäkke ronimist oleks päris koomiline kõrvalt vaadata.... päris järsk oli ning vihma tõttu oli savikas pinnas natuke voolav mu jalge all, ja lisaks kõigele ilmus kusagilt välja gravitatsioon (ei saanudki aru kas ta oli rohkem minu või mu koti vastu). Kohale ma siiski jõudsin, märgade jalgadega, ja avastasin et värav oli suletud... keegi must kogu käis taskulambiga ringi, põhjustades mulle kergeid südame rütmihäireid - see oli õnneks valvur, kes mingil saladuslikul kombel rääkis inglise keelt. Härra oli nii kena, et lubas mul hoolimata liiga varasest hommikutunnist vähemalt väravast sisse minna ja natuke ringi kaeda.
Head ööd!