Visiting doctor and escaping from friendly Bosnians (only way to avoid getting drunk)

Peale väikesi sekeldusi seksistlike ülbikutega kusagil Kamenice lähedal (seega juba Bosnias) jõudsin Neumi. Mere lähedalt kostus head muusikat, niisiis suundusin sinna. Tegemist oli söögikohtade ja baaride kompleksiga, kust viis redel kaile ja randa. Kuna rand oli kivine, tundus magamiseks parema lahendusena kai/platoo..... Hea muusika saatel uinudes ei osanud ma veel midagi halba aimata. Umbes kella 3 ajal, kui ka vastupidavamad kõrid ja kõhud olid lahkunud, äratas mind imelik jahedus ja niiskus...... wohoooo, ma olin vesivoodis. Magamiskott ja matt olid läbimärjad, ning vett voolas aina juurde. Möh? Kust see vesi tuli? Nooojah, see oli restoranide põrandapesu vesi..... Omanik tegi survepesu. Lõpuks magasin restorani kiikdiivanil - väga mugav ja pehme variant :D.

After some discussion with sexistic arrogant young guys near to the border of Croatia and Bosnia I got to Neum. I followed the sounds of music ending up on the rocky beach, which means that it was to rough for sleeping. But there was an asfalted platform just next to a big restaurant complex and beach.... it seemed to be good enough for me. Good night!!
But at 3 o clock something woke me up.... everything was wet. Where was the water coming from? It wasn't raining. Bloody hell! It was floor washing water from restaurant and all the platform was full of it..... the owner of the restaurant was cleaning up :D

18.07 Neum-Mostar

Neum

Hommikust! Värskendav suplus, kohv, ning tagasi teele. Pidin taas läbima tükikese Horvaatiat. Mõnus mägfine piirkond oli, niisiis loomulikult kasvatatakse seal viinamarju ning tehakse sellest erinevaid vedelkütuseid. Uudishimu ei pidavat patt olema, seega peatusin info küsimiseks ja maitsmiseks väikeses putkas. Kui peamine oli maitstud, ilmus kohale 4 autotäit hippisid kes reisisid ümber maailma. Nad tahtsid rakijat maitsta, kui kuna kioskis seda polnud, sain kergendada oma kotti 300 grammi võrra (mul oli endiselt kotis Makedooniast pärit rakija, mida üksinda ei sündinud ju juua). Mina õnnelik, nemad ka.

I crossed again a piece of Croatia, and used the possibility to taste some local homemade wine. Also a big group of hippies stopped there to taste rakija.... in this place there was no rakija, so i gave away 3/4 of mine, as i didn't drink it alone anyway. Win-win.

Of course I tasted some wine.

Mu jalg oli juba päris raskelt paistes ja valus mingist imelikust tegelasest, kes mind Tiranas hammustanud oli. Veinimüüja soovitas veel Horvaatia piirides arsti juurde minna, sest Bosnias pidi arstiabi kvaliteet kahtlasem olema. Olgu siis, võtsin end kokku ja üritasin Opuzenis.... haigla oli peaaegu tühi ning arsti kabineti ukse taga ootas juba 5 inimest, teadmata kus arst ise on. Ei viitsinud oodata seal, ning proovisin taas õnne Metkovic'is. Ohhoo, arst oli olemas, kuigi ka seal oli haigla väga väljasurnud olekuga. Arstitädi vaatas mu paistes jalga ühe ja teise nurga alt, julgemata seda siiski katsuda. Peale vaatlust nentis ta: "Jah, keegi on sind hammustanud, see pole vist ohtlik."
"Ahhaa, just seda ma tahtsingi teada, aitäh!" 😌

My leg was already quite swollen and hurted (in Tirana some insect bited it), so I was not able to wear my running shoe. Wine seller recommended to visit doctor already in Croatia because she thought that in Bosnia the quality of medicine is not good. I need to say that in Croatiait wasn't as well..... In Opuzen there was no doctor, only 5 person waiting for her/him and in Metkovic the doctor just look at my leg and told: "yes, some insect have bited you, it's not dangerous"
"Oh, thank you! It's nice to hear it."

Jälle tagasi Bosnia j Hertsegovinas. Somewhere in BiH again

Teel Mostarisse kohtasin Michel'i Prantsusmaalt. Ka tema sõitis Neumist Mostarisse, kus nad perega igal aastal suvepuhkust naudivad. Jätkasime teed koos ning Michel jutustas oma huvitava loo kuidas ta kohtas oma praegust abikaasat. Nimelt pidid Jugoslaavia sõdade ajal (90-ndatel) paljud inimesed oma kodudest põgenema (polnud sugugi hea olla horvaat moslemi linnaosas ning vastupidi) ning seetõttu on paljud neist läbi elanud võrdlemisi huvitavaid seiklusi. Igatahes kuulsin ma tolle õhtu jooksul palju põnevat nii Micheli perelt kui ka nende sõpradelt. Suur aitäh neile! Tervitused Prantsusmaale!

On the road to Mostar I met Michel, a french guy who was also returning from Neum to Mostar by bike. So we continued together. He told me the story how he got married to bosniac during the crazy war time in Ex-Yugoslavia..... Afterwards I heard many more stories from their friends as well.... It seems that most of bosniacs have had really weird adventures in 90's. So I was hosted by Michels family in Mostar. A big thank you to them all!! A big hug to them! ;D

Mošeed olid silmapaistvaimad ehitised teel Mostari poole. Mosque in BiH... there were a lot of them

Bosnia ja Hertsegovina linn Mostar (Hertsegovina ajalooline keskus) on kuulus selle poolest, et ühel pool jõge elavad katoliiklikud horvaadid ning teisel pool islamiusulised bosnialased ning ületades Vana Silla ehk Stari Most'i on kultuurilist vahet selgelt märgata. Loomulikult on see iseära praeguseks muutunud turismi atraktsiooniks ning seetõttu annavad nad endast parima, et kultuurilist erinevust kahel pool silda eriti esile tuua.

Mostar is the old center of Herzegovina and its's famous for having catholic part on one bank of the river Neretva and islamic part on other bank. The Old Bridge, which is also an UNESCO world heritage site, is connecting those two culturally different parts. You will feel and see the difference and of course local people do their best to emphasize it, as it's a good tourist attraction.

Taamal paistab Mostari sild, mis ühendab linna katoliiklikku ja islamistlikku osa.

19.08 Mostar-Konjik
Hommikul jätsin Micheli perega hüvasti ning läksin linna avastama. Hmm, kohtasin lamamisjalgrattaga rändavat rumeenia noormeest Traiani ning aeg lendas.

In the mornig I said goodbye to Michels family and went to explore Mostar. I didn't need to wander alone very long because I bumped into another cycler Traian from Romania. And time was flying sharing stories.
BTW, I was still riding with flip-flops because of my swollen leg :D

Mina, Massimo, Traian ja Trocaleta

Teel Mostarist Sarajevo poole tahtsin kohvipeatust teha, kuid kohtasin Poolast pärit rattarändurit.... Kutsusin ta kohvile ning kohvipausist sai kohalike tõttu õllepaus. Esimene õlu oli kuuma ilma tõttu vägagi tervitatav, teine juba raske, kolmas piin ning neljas jäigi sinna lauale. Nimelt hakkasid küplalislahked bosnialased meile kohvi joomise ajal õlut ette kandma, laskmata eelmist klaasigi lõpetada.

 I just stop for a caffe, but as I met one polish cycler (going to the opposite direction), we did it together..... so it took a bit more time, because we were exchanging our stories. And what did the local people do? They started to bring us beer.... and bread..... and sausage..... and lots of beer again..... and also the flagof Bosnia and Herzegovina. After second beer we were already full, and after fourth we escaped (unable do breath because there were no space for lungs anymore).

Kes küll jõuaks nii palju õlut juua? Who could drink so much beer?

Jätkub mu tava pildistada WC uksi. I still like to photograph toilet doors

Uuesti teele asudes oli kõht õlut ning süsihappegaasi nõnda täis, et hingamine oli raske.

Even though I couldnt breath, I was enjoying this view

I wanna climb!!

....I want to climb even more now

Mäed+jõgi= romantilised restoranid

Harjutasin kätt Sarajevo filmifestivaliks, sest just sinna ma teel olin.

Ööseks jõudsin Konjic'isse. Dušš külmas mägijões ning tantsulka. Öööbimiskoha leidmine oli lõbus nagu ikka, lõpuks läks nii, et magasin ühe restorani omaniku vanas džiibis.

At night I got to Konjic, had a "shower" in the fresh mountain river and went to a bar to dance a bit. Finding a sleeping place was funas always. I ended up in old Jeep.