Climbing in Costiera Amalfitana

27.01 Potenza-Eboli

Lõpetanud referaadi, jätsin hüvasti sõpradega ning hakkasin ülikooli juurest oma vanasse hääletamispunkti jalutama. Potenzas on nii mõndagi muutunud, vähemalt ses osas mis puudutab autoteid. Mu vana hääletuspunkti polnud enam. Olgu, leidsin siiski koha ja jõudsin Ebolisse, kus tiirutasin ringi kuni sõbrad töölt vabanesid. 

Finished writing the review, I said goodbie to my friends and started to walk to my hitchhiking spot. Something has changed there.... constructions of the roads,  there wasn’t anymore my hitching place. Ok, I walked a bit more and got almost to Eboli. There are a lot of dogs running around and biting people... at least it happened to me. No problem, i sweared a bit and continued walking.

Eboli

Isegi kui arhitektuur on tavaline, päästab selline elukas olukorra. Even though the architecture was nothing special, there were some cute plants.

Pubi ning pikad, arusaamatud vestlused rucola ja spinati kasvatamise teemadel (nii juhtub kui agronoomide seltskonda sattuda :D). Väsimus oli suur, niiet pidu pikale ei veninud, kuigi oleks võinud ju semestri lõppu tähistada..... küll hiljem jõuab. 

 Eboli, meeting with Gessica, pub and conversations about spinach and rucola (that’s what happens when the group is made of agronomes). I didn’t understand too much. After some hours we were so tired that we just went to Gessys’ home, to sleep. It was Friday and the end odf semester for me, but I was really too tired to have a party :D. I’ll do it later, on the rocks.

28.01 Eboli-Capo d’Orso (Costiera Amalfitana, Salerno lähedal)

Ronimispäev.

Hääletamine läks edukalt (üks Napolitano küll üritas mind veenda hoopis temaga Napolisse minema, aga see selleks). Capo d’Orsos juba nägin kuidas mingid värvilistes riietes inimesed seljakottidega üles kaljude poole kõndisid, järelikult koht oli õige.

Climbing day 

Hitchhiking to Capo d’Orso was quite easy, even though one napolitano tried to convince me to spend a day with him in Napoli.... I prefered climbing, 100%. In Capo d’Orso I already saw some people walking towards a big nude rock. Paradise

Salerno ülaltvaates. Salerno, from the road to costa amalfitana

Capo d'Orso. The place for climbing

 Ohooo, üles jõudes leidin eest parasjagu suure gruppi kaasvõitlejaid, kelle seas oli ka ronikaaslane Potenzast. Tore juhus. Nii, nüüd oli järgmine samm leida keegi kellega koos ronida (soolo pole minu teema, enne suren hirmust)..... leidsingi, Marco Salernost oli tulnud kolmese grupiga, ehk siis just mina sealt puudusingi!?

Olin varem vaid korra kaljudel (looduses) roninud, nii et paanikahood olid täiesti tavaline nähtus. Jah, see tunne, kui käed on surnud, jalg all väriseb ning teadmine, et kukkumine tuleb pikk :D. Ühtegi tõelist kukkumist ma sel päeval ei proovinudki, sest ei julgenud lahti lasta..... Argpüks! 4 rada ronisin ära.... 6A ja 6B tase enam-vähem....sõrmedest jäi vähe alles. Ronimiskohas oli imeline koobas, kuhu ka ööseks jäin.

There was a quite big group climbing already, and there was a big cave :D. What do you think where I’m gonna sleep this night?

I found easily a climbing mate. Marco has came with two others, so anyway one climber was missing. What a fear up there in 30 meters, and the view to the sea. So different from indoors climbing. The environment around, atmosphere and the feeling that nothing is safe. I climbed 4 routes... 6A, 6B and 6B+ (with a screaming break in the middle)

 Panin telgi koopasse püsti, ronisin koopasuul olevale kivile ja hakkasin „õhtusööki“ sööma. Kell oli ainult 9 õhtul, kui magama asutasin.... mis sa üksi mäe otsas koopasuul ikka teed.... Tähti polnud ka palju näha niisiis tuhande tärni hotell see polnud :D. Marco saatis sõnumi, kutsudes mind kaasa ka järgmise päeva ronimisele Punta d'Agliole. Nõustusin loomulikult.

I mounted the tent in the cave, had an apperitivi without drink :D but with a good view. My climbing-mate Marco sent a message and invited me also for their next day climbing in Punta d'Aglio

Hotel nahkhiire muusikaga. Hotel where bats are singing at night

Apperitivi

The view to the sea and some villages

.

29.01 Punta d’Aglio (Ravello lähedal)

Kell 7 üles, lootuses järgmisse külasse kõndida, et vähemalt tankida (kohv :D), enne kui ronimiseks läheb. Vaade oli liiga hea, telgi kokku pakkimine võttis aega jne. 

Woke up at 7 (as i went to sleep at 21, I wasn't sleepy enough. I had a plan to walk to next village and drink a caffe before going to climb, but everything took so much time, and the view was nice, so I got to the road just for the time when Marco and Paola needed to pass by.

vaade koopast. The view from the cave

my leg, marmellade and rice gallette

Alla teele ronides eksisin õigelt teelt ja sattusin mingi väga järsu koha peale, seal polnud isegi kitse sitta, rääkimata inimjälgedest (see-eest oli mürditaimi, milles head likööri tehakse ;D). Igatahes kuhugi järgmisse külasse ma ei jõudnud, jäin tee äärde Marcot ja Paolat ootama.

Sel korral läksime veidi merest eemale, tekkis reaalselt tunne nagu oleks mägedes. 

This time we went to Punta d'Aglio, which was a bit more distant of the sea. It felt like in real mountains there.

I was afraid already when i saw it...

mountains and pines

Pilk jäi pidama ühel marsruudil mille nimi oli „neuroni da salvare“ (närvirakud, mida säilitada). Seekord ronisin Enzoga (sama kogenud kaljuhunt nagu Marco), niisiis tal oli ilmselt igav neid radu ronida, samal ajal kui mina värisesin, karjusin jne. Närvirakke mul säilitada ei õnnestunud, aga ühe puhkepausiga õnnestus rada ära teha. Jällegi 4 rada. samuti 6A, 6B ja 6B+ ilmselt

Again 4 routes. same levels as last day. the names of routes were funny: Vu' cumpra (you buy), Non aprire questa porta (not to open this door), Neuroni da salvare (neurons to save/conserve), Limoncello ai neuroni (limoncello of neurons). I really lost many neurons there....

mugavas asendis, veidi enne kui nutt peale tuli. Comfortable, a bit before starting to cry :D

olen hädas, mis edasi? Inthe trouble.... what to do now?

Üritan pikk olla. Trying to be a bit taller

pool spagaati on tehtud, teine pool veel.

Itaalias on kena komme, et kogu seltskond kes ronib, kohtub pärast baaris... nagunii enamus juba teavad teineteist aastaid. Peale apperitivit küüditati mind Atranisse...... Seal ma nüüd olen, pizzerias, ning õgin margheritat. Tundub, et siin pole eriti midagi, peale ilu ja paari baari. Aga täna on pühapäev L. Öö rannal? Asjaolud on muutunud, ma polegi enam pizzerias, vaid baaris ....siin on internet ..... aga väljavaated heale unele on kesised, tuuline on :D

In Italy (at least in Campania) there is a nice habit to go to bar all together after climbing (it doesnt matter how much the climbers knew each other before). After apperitivi i came to Atrani, where I'mstill sitting in a bar, thinking about the wind and sleeping on the beach. It's really empty of people here.