Nüüd siis on välja öeldud põhjus, miks too reis üldse ette sai võetud. :D
Kus ma nüüd pooleli jäingi..... ahjaa, nüüd oli jälle võimalik rääkida. Muide Plovdivis rääkis suurem osa inimesi, keda ma juhtusi kõnetama, inglise keelt. Need, kes ei rääkinud, oskasid vene keelt.... seega problema njet! Väga sümpaatne linn, üks mu lemmikuid Budapesti, Murcia ja Matera kõrval. Loodusprotsessid olid Eestist nii umbe kuu jagu ees: kõik õitses, lõhnas ning puud olid täies lehes. Peale saabumist jäi 2 ööd aega võistlusteks välja puhata. Muidugi tuli veel võistluseelsel päeval natuke bürokraatiaga tegelda (akrediteering, osavõtumaksud jne) ning kerge võimlemine ette võtta, et lihased ära ei unustaks mis see vehklemine õigupoolest on.
Võistlusest siis niipalju, et ega midagi hõisata pole..... aga nutta ka mitte. Alagrupis võitsin rumeenlast, leedukat, iisraellast ja hollandlast nimega Tulen (tegelikult ta eriti ei tulnud, niisiis pidin ise teda torkama minema), tappa sain itaallaselt ja poolakalt (kuigi viimase osas oleks tahtnud kohtunikuga vaielda, aga ärgem mingem liiga vehklusspetsiifiliseks ;)). Algus oli hea, aga lõpp läks nii nagu....... nohjah. Ehk siis: peale alagruppi olin 21, mis tähendab et vastaseks pidi tulema 64+1-21=44 ehk 44. asetusega vehkleja
(64 tähendab, et võistlustules on 64 vehklejat, kes tahavad pääseda 32 hulka..... +1 seepärast, et 64.asetus läheb vastamisi 1. asetusega, 63. läheb 2. asetusega jne..... ehk vastaste asetuste summa on 32 hulka pääsul alati 65....... enda vastase asetuse teadmiseks pean niisiis lahutama 65-st enda asetuse ehk 65-21=44 :D. Võib-olla tundub veidi segane ja tegelikult pole seda mõtet siia kirjutada, aga palun andeks).
See salapärane 44. oli vana "vaenlane" ukrainlanna Svystil. Algus oli tasavägine, aga nii umbes 5:5 seisu päält otsustasin (või kui päris aus olla, siis tegelikult oli see plaanitud nii) ma paar korda mööda torgata, andes talle sellega võimaluse ära karistada. Siis läks lappama ja lõppseisuks jäi 15:10 ning 34. koht (68 meid oli, nii et jäin ikkagi esimesse poolde...kui see vaid lohutaks).
Kokkuvõttes jäin siiski rahule, sest erinevalt mõnest võistlusest ma seekord nautisin vehklust 99%.
Merci, Ciao! (kuigi Bulgaaria keel pole romaani keel, kasutavad nad igapäevaselt siiski neid sõnu)
neljapäev, 12. mai 2016
Tere hommikust!
Ikka veel Deva kindluse juures. Taevas hakkas juba mingeid valgenemise märke ilmutama, niisiis laskusin künkalt alla tee äärde, taaskord hääletama. Järgmine peatus Calafat. Väikese tee tõttu olid küüdid lühikesed ning ega väga ei tahetud peatuda. Kuna olukord tundus mõttetu ja peaaegu lootusetu, kirjutasin jälle sildi "Tokyo" ning jalutasin seda lehvitades edasi, hulkuvad koerad (neid on seal tõesti palju.... nagu ka hulkuvaid lapsi) koos minuga. Oh imet! Peatus üks auto... juht ütles lähebki samas suunas rohkem kui 100 km....superissima. Natuke aega enne kohale jõudmist hakkas vanahärra mu silmade kohta komplimente tegema ning seejärel tegi sellise ettepaneku millest lihtsalt ei saa keelduda (vähemalt tema meelest :D). Nimelt küsis ta: "Kuule, kui me kohale jõuame. kas sa võiks jääda veel kolmeks minutiks autosse, nii et ma saaksin sind vaadates masturbeerida". Nohjahnoh, mis ma oskan öelda! Pika arutelu ja argumenteerimise peale õnnestus mul talle selgeks teha, et oma autos võib tema teha, mis hing ihkab, kuid mina lähen sealt küll välja..... nii jäigi. Tunnistas ta isegi, et seal Rumeenias pole nad mitte Homo sapiens vaid lihtsalt animalia ehk siis seal on igasuguseid autojuhte, kellest mõned siiski on inimesed. Peale veel mõnda lühikest otsa jõudsin lõppeks piirile, kust ma eelistasin üle jalutada (oli natuke kõrini neist pontsakatest vanameestest, kelle sõnavaras ainus rahvusvaheline sõna oli sex). Piiril oli suur rekka parkla ning sealt leidsin ka otseküüdi Plovdivisse (rekkajuht Mesuth päästis minu silmis Türgi rekkameeste au). Magasin pool sõitu maha, aga mäed enne Sofiat ja pildid Mesuthi perekonnast said siiski nähtud. Mind laaditi maha linna ääres bensukas, ning nüüd oli näha natuke sellist lõunapoolsete kultuuride arvamust naiste võime kohta iseendaga hakkama saada. Mesuth läks tankla töötaja juurde ja käskis tal minu eest hoolitseda (hoolimata asjaolust, et linnani oli ainult 4 km, ning mul on kaks jalga). ....ning kui ta minema sõitis, hakkasin ma kõndima kesklinna suunas, leidmaks baari "Bibliotekata" kus eeldatavalt pidid mind ootama võõrustajad Maelle ja Silvestre. Oeh, lõpuks ometi sai end vabalt väljendada ja rääkida kõigest ja ei millestki.
Mitte, et ma autojuhtidega poleks rääkinud...... lihtsalt see neljas eri keeles (mingi segu saksa, inglise, vene ja itaalia keelest) purssimine ei anna väga suurt teemavalikut....kahjuks ma rumeenia keelt eriti ei mõista, nemad aga ei kõnele neid keeli, mida mina paremini valdan :D.
Muide, tegemist on Volbriööga. Oli huvitav jälgida, kas ka Bulgaarias on see sama kõva joomapidu kui Eestis. Jõusin järeldusele, et mitte (tänavatel oli küll lõbusaid, kuid mitte purupurjus inimesi). Võib-olla oli asi selles, et samale ajale juhtusid ka nende lihavõtted (enamus seal on õigeusklikud).
Ikka veel Deva kindluse juures. Taevas hakkas juba mingeid valgenemise märke ilmutama, niisiis laskusin künkalt alla tee äärde, taaskord hääletama. Järgmine peatus Calafat. Väikese tee tõttu olid küüdid lühikesed ning ega väga ei tahetud peatuda. Kuna olukord tundus mõttetu ja peaaegu lootusetu, kirjutasin jälle sildi "Tokyo" ning jalutasin seda lehvitades edasi, hulkuvad koerad (neid on seal tõesti palju.... nagu ka hulkuvaid lapsi) koos minuga. Oh imet! Peatus üks auto... juht ütles lähebki samas suunas rohkem kui 100 km....superissima. Natuke aega enne kohale jõudmist hakkas vanahärra mu silmade kohta komplimente tegema ning seejärel tegi sellise ettepaneku millest lihtsalt ei saa keelduda (vähemalt tema meelest :D). Nimelt küsis ta: "Kuule, kui me kohale jõuame. kas sa võiks jääda veel kolmeks minutiks autosse, nii et ma saaksin sind vaadates masturbeerida". Nohjahnoh, mis ma oskan öelda! Pika arutelu ja argumenteerimise peale õnnestus mul talle selgeks teha, et oma autos võib tema teha, mis hing ihkab, kuid mina lähen sealt küll välja..... nii jäigi. Tunnistas ta isegi, et seal Rumeenias pole nad mitte Homo sapiens vaid lihtsalt animalia ehk siis seal on igasuguseid autojuhte, kellest mõned siiski on inimesed. Peale veel mõnda lühikest otsa jõudsin lõppeks piirile, kust ma eelistasin üle jalutada (oli natuke kõrini neist pontsakatest vanameestest, kelle sõnavaras ainus rahvusvaheline sõna oli sex). Piiril oli suur rekka parkla ning sealt leidsin ka otseküüdi Plovdivisse (rekkajuht Mesuth päästis minu silmis Türgi rekkameeste au). Magasin pool sõitu maha, aga mäed enne Sofiat ja pildid Mesuthi perekonnast said siiski nähtud. Mind laaditi maha linna ääres bensukas, ning nüüd oli näha natuke sellist lõunapoolsete kultuuride arvamust naiste võime kohta iseendaga hakkama saada. Mesuth läks tankla töötaja juurde ja käskis tal minu eest hoolitseda (hoolimata asjaolust, et linnani oli ainult 4 km, ning mul on kaks jalga). ....ning kui ta minema sõitis, hakkasin ma kõndima kesklinna suunas, leidmaks baari "Bibliotekata" kus eeldatavalt pidid mind ootama võõrustajad Maelle ja Silvestre. Oeh, lõpuks ometi sai end vabalt väljendada ja rääkida kõigest ja ei millestki.
Mitte, et ma autojuhtidega poleks rääkinud...... lihtsalt see neljas eri keeles (mingi segu saksa, inglise, vene ja itaalia keelest) purssimine ei anna väga suurt teemavalikut....kahjuks ma rumeenia keelt eriti ei mõista, nemad aga ei kõnele neid keeli, mida mina paremini valdan :D.
Muide, tegemist on Volbriööga. Oli huvitav jälgida, kas ka Bulgaarias on see sama kõva joomapidu kui Eestis. Jõusin järeldusele, et mitte (tänavatel oli küll lõbusaid, kuid mitte purupurjus inimesi). Võib-olla oli asi selles, et samale ajale juhtusid ka nende lihavõtted (enamus seal on õigeusklikud).
:D
Nagu ma juba eelnevalt kartsin,ei tulnud reisi jooksul blogi täiendamisest midagi välja. Õhtuti oli nii palju muud tegemist, et oli võimatu sundida end arvutit avama, või veel hullem - stressama interneti (mitte)olemasolu pärast. Igatahes, peale paari puhkepäeva Tokaj lähedal seadsin sammud Rumeenia poole.... mõtlesin külastada soolakoopaid Turdas, kuid ma polnud arvestanud sellega kui halvad teed ja aeglane liikumine seal ees ootavad.....piiril läks ka kaua (mul läks kergelt, aga rekka pidi kaua järjekorras olema). Niisiis sõitsime 7-8 tunni jooksul umbes 300 km, aga vähemalt juht, kes ungarlasele kohaselt kandis nime Attila, oli sümpaatne. Viibisime ju kunagistel Ungari aladel, mis peale II maailmasõda sai osaks Rumeeniast. Soolakoopaid vaatama ei jõudnudki, selle asemel lõpetasin päeva Deva linnas. Väikese otsimise peale leidsin ühe hea seltskonnaga, mitte liiga fancy baari/klubi. Mu suur kott püüdis muidugi koheselt tähelepanu ning minema mind sealt enam ei lastudki, suunati iluste-kenaste verandale, kus oli ka mu "ridikülli" jaoks ruumi ning loomulikult hoolitseti selle eest, et ma janus poleks. Judit oli soovitanud tingimata kohalikku balinkat maitsta, aga kuna seda neil millegipärast ei olnud, tuli leppida kohaliku konjakiga (see oli üllataval kombel päris hää). Hinnad olid eestlasele päris vastuvõetavad... konjak maksis 10 leud (lõvi) ehk u. 2,3 eurot, vein ja õlu u. 1,4 eurot. Muusika oli suhteliselt elektro ning mitte sugugi mu eelistatuim tantsulkaks, kuid tuli välja, et see oli siiski tantsitav (loe: hüpatav). Kella 4 ja 5 vahel sai siiski küllalt (nii tantsust kui joogist) ning otsustasin põgeneda Deva linnust vaatama..... seda mäkke ronimist oleks päris koomiline kõrvalt vaadata.... päris järsk oli ning vihma tõttu oli savikas pinnas natuke voolav mu jalge all, ja lisaks kõigele ilmus kusagilt välja gravitatsioon (ei saanudki aru kas ta oli rohkem minu või mu koti vastu). Kohale ma siiski jõudsin, märgade jalgadega, ja avastasin et värav oli suletud... keegi must kogu käis taskulambiga ringi, põhjustades mulle kergeid südame rütmihäireid - see oli õnneks valvur, kes mingil saladuslikul kombel rääkis inglise keelt. Härra oli nii kena, et lubas mul hoolimata liiga varasest hommikutunnist vähemalt väravast sisse minna ja natuke ringi kaeda.
Head ööd!
Nagu ma juba eelnevalt kartsin,ei tulnud reisi jooksul blogi täiendamisest midagi välja. Õhtuti oli nii palju muud tegemist, et oli võimatu sundida end arvutit avama, või veel hullem - stressama interneti (mitte)olemasolu pärast. Igatahes, peale paari puhkepäeva Tokaj lähedal seadsin sammud Rumeenia poole.... mõtlesin külastada soolakoopaid Turdas, kuid ma polnud arvestanud sellega kui halvad teed ja aeglane liikumine seal ees ootavad.....piiril läks ka kaua (mul läks kergelt, aga rekka pidi kaua järjekorras olema). Niisiis sõitsime 7-8 tunni jooksul umbes 300 km, aga vähemalt juht, kes ungarlasele kohaselt kandis nime Attila, oli sümpaatne. Viibisime ju kunagistel Ungari aladel, mis peale II maailmasõda sai osaks Rumeeniast. Soolakoopaid vaatama ei jõudnudki, selle asemel lõpetasin päeva Deva linnas. Väikese otsimise peale leidsin ühe hea seltskonnaga, mitte liiga fancy baari/klubi. Mu suur kott püüdis muidugi koheselt tähelepanu ning minema mind sealt enam ei lastudki, suunati iluste-kenaste verandale, kus oli ka mu "ridikülli" jaoks ruumi ning loomulikult hoolitseti selle eest, et ma janus poleks. Judit oli soovitanud tingimata kohalikku balinkat maitsta, aga kuna seda neil millegipärast ei olnud, tuli leppida kohaliku konjakiga (see oli üllataval kombel päris hää). Hinnad olid eestlasele päris vastuvõetavad... konjak maksis 10 leud (lõvi) ehk u. 2,3 eurot, vein ja õlu u. 1,4 eurot. Muusika oli suhteliselt elektro ning mitte sugugi mu eelistatuim tantsulkaks, kuid tuli välja, et see oli siiski tantsitav (loe: hüpatav). Kella 4 ja 5 vahel sai siiski küllalt (nii tantsust kui joogist) ning otsustasin põgeneda Deva linnust vaatama..... seda mäkke ronimist oleks päris koomiline kõrvalt vaadata.... päris järsk oli ning vihma tõttu oli savikas pinnas natuke voolav mu jalge all, ja lisaks kõigele ilmus kusagilt välja gravitatsioon (ei saanudki aru kas ta oli rohkem minu või mu koti vastu). Kohale ma siiski jõudsin, märgade jalgadega, ja avastasin et värav oli suletud... keegi must kogu käis taskulambiga ringi, põhjustades mulle kergeid südame rütmihäireid - see oli õnneks valvur, kes mingil saladuslikul kombel rääkis inglise keelt. Härra oli nii kena, et lubas mul hoolimata liiga varasest hommikutunnist vähemalt väravast sisse minna ja natuke ringi kaeda.
Head ööd!
Tellimine:
Postitused (Atom)