To Matera?

18.07  ????Campomaggiore

kuhus' nüüd? Pisticcisse? Cracosse? Või otse Materasse?

Where to go?  Pisticci? Craco? Directly to Matera?

Mõtlesin Materasse minna, kuid sõbrad ajasid mulle veel mõnede kohtade külastamise isu pääle. Craco on maavärinajärgselt maha jäetud kummituslinn ning nii Craco kui Pisticci lähedal võib näha keni erosiooni avaldusi (sealsesse suhteliselt pehmesse kivimisse on vesi uuristanud rohkelt sälke).

My destination was Matera, the question was "how?". Some of my friends reccommended me to visit Craco (ghost town, abbandoned after a big earthquake in 1980) and some eroded mountains near Pisticci.

Pisticci piirkond. Taolist pilti nägin Stigliano lähedal isegi. Pildid pole minu kätetöö, lisainfot saab:

Summa V, Giannossi ML (2013) The Role of Soil Mineralogy, Geochemistry and Grain Size in the Development of Mediterranean Badlands: A Review

Plaan kujunes selline: õhtuks jõuda Cracosse ning järgmisel päeval läbi pisticci Materasse. Aga härra Murphy ei tahtnud nii. Peale mõnusa, putukaid paksult täis oleva, metsatuka läbimist möödusin Albano Lucanost (kunagine Albaanlaste asula)..... Tegin pilti, sest oma silmad olid kärbseid täis ning  ei näinud eriti hästi...

So, the plan was to ride to Craco for the evening, look around town in the morning and then go to Matera for afternoon. I left Potenza after greeting friends and enemies, and started to seek small roads to my destination. I climbed up to hill covered by forest full of flies and other unknown insects. My eyes were full of them when I got out.... thats why i needed to take a picture of the place because I didn't see anything.

....ning jõudsin Campomaggioresse. Küsisin esimesest ettejuhtuvast lihapoest veidi sealse toidukultuuri kohta, seejärel hakkasin vanalinna poole väntama....see oli prawgusest asulast u 3 km. Just siis kui kohale jõudsin hakkas keegi taevas nutma, või solgiämbrit tühjendama (ilmselt hr. Murphy). Nii tore, sai korraliku duši.....oleks vaid šampooni enne pähe pannud 😆.... telefoni oleks ka saanud laadida kui oleks osanud neid õhus olevaid laenguid kuidagi ära kasutada.

Then I rode to Campomaggiore, asked some info from meat shop and went to Old Campomaggiore (some 3 km away). Right at the moment when I arrived somebody started to cry in the sky. SHOWER! and firework (sometimes called thunder).

Old Campomaggiore. Campomaggiore Vecchia. In 3 minutes it starts to rain

Põgenesin tagasi uude Campomaggioresse, lihapoodi, kus ma veetsingi tolle õhtu.... ja peaaegu võiks öelda et ka öö (mind majutas sealne töötaja Miriana). Igatahes kvaliteetnalja sai tänu Lucianole ja Mirianale küllaga. Kui te kogemata Campomaggioresse satute, minge sinna: La Boutique della Carne antica Macelleria Loguercio Rocco Luciano.

I escaped back to meat shop and stayed there for long hours. Thanks to owner Luciano and his employee Miriana it was a quality time. A lot of laughter and good/positive/dark humor. You will visit La Boutique della Carne antica Macelleria Loguercio Rocco Luciano if you happen to be there one day.

La laurea italiana, amici e troppo caffe

27.07  Potenza

Nii-nii, nüüd saab näha kuidas Itaalias magistritööde kaitsmine välja näeb. Erinevalt Eestist toimuvad kaitsmine ja lõpetamine koos, ehk siis õnnitlema tulevad sõbrad ja perekonnad peavad suutma kuidagi ettekannete jooksul ärkvel püsida. Seda nad tegidki, omavahel juttu rääkides, mis mulle tundus veider, sest võiks ju ikka esinejast lugu pidada ja vait olla, veel parem- kuulata....... või siis aula ukse taga olla. Ei mäletagi palju neid lõpetajaid oli.... 5-6 ehk. Suhteliselt kiiresti peale lühikest pausi kuulutati välja tulemused, ning loomulikult Pier oli piisavalt oivik, et cum laude lõpetada.

Ora vado vedere la laurea italiana. Devo dire che e un po' diverso dalla laurea estone. 1) In Italia il presentazione delle tesi si fa nel stesso giorno con la laurea, in Estonia invece no. Quindi 2)in Estonia gli amici e la famiglia non devono vedere come parliamo la lingua di scienze --> non devono combattere contro sonno parlando (disturbando) in aula.... voglio dire che per me era un po' strano vedere che non c'era tanto rispetto.... quelli che si laureano hanno lavorato tanto per le tesi, quindi si serve al meno ascoltare, o stare fuori senza disturbare.
Cmq Pier era cosi bravo che si laureava con lode. 👍 Anch'io ho capito di che cosa stava parlando... (forse perche l'ho visto un anno fa a Catalonia dove faceva tirocinio :D)

Palju sõpru ja putukalabori inimesi ühel pildil. Amici.....

Dimi, Gessy, Pier & Luigi, me..... manca solo Ilaaa.

Igatahes sellega polnud veel see pikk päev läbi, sest lühikese aja jooksul tuli näha maksimaalselt sõpru, kes veel Potenzas olid. Sai joodud ikka määramatus koguses kohvi, sest.... oi, tere! Kuidas läheb, mis sa siin teed? Lähme võtame ühe kohvi? Oli rõõm näha ka lemmikõppejõude.
Kahjuks oli ronimissaal suletud, aga väikese tiiru Parco Monte Reales tegin ikkagi (üks väike poiss õpetas, et hommikusöögiks ei tohiks kokaiini süüa, diskuteerisin siis natuke temaga. Lõpptulemuseks veendus ta veel rohkem oma arvamuses.... olin salamisi nõus, aga välja ei näidanud).

Dopo ho fatto un lungo giro all universita e citta per vedere tutti gli amici che avevano rimasti la..... (in estate non ci sono tanti). Troppo caffe per un giorno, pero..... c'est la vie! Andavo pure in Parco Monte Reale, come sempre. Mi faceva piacere vedere che era molto piu vivace rispetto a 2 anni fa, perche hanno aperto un bell chiosco/cafe con buon musica etc.

Parco Monte Reale (tagaplaanil olevas majas on nii vehklemis- kui ronimissaal)

Vista dal Monte Reale.... Scale mobili

Sild Monte Realest kesklinna. Il mio ponte preferito.

Ce l'ho abbastanza potenza per arrivare a Potenza?

26.07 Eboli - Potenza..."Kodulinna", Pierluigi magistri lõpetamisele. ca. 80 km, kõrguste vahe 750 m :D

Nüüdseks ilmutasin juba väsimuse märke..... juba paar päeva olin valinud lihtsamad teed ning vältinud suuremaid mägesid 😫😳. Nüüd saab selle asja jälle parandada. Ebolist veidi kõrgemale jõudes sain aru, et tegelikult on Basilicata maastikud,taimestik jne üks mu lemmikuid. Sardiinias ja Sitsiilias nähtud kollane asendus siin rohelisega. VÄRSKUS!

Ultima pezzo di strada prima di arrivare a mia bella Potenza. Tutti dicono che e brutta, non c'e niente da fare blablabla, pero a me mi piace e rimane sempre nel mio cuore. La natura della regione Basilicata e stupenda: le montagne, flora selvatica (pure fauna), tutto e verde e fresco. In Sardegna e Sicilia avevo gia visto abbastanza di giallo. Basta!

Road to hometown. Next day will be the graduation of my friend Pierluigi. I wasa bit tired now, finally, after 4 weeks of pedaling. Some days I tried to avoid mountains, but now it wasn't possible anyway.... Potenza is 820 m from sea level. 750 m to climb.
As i got away from lowland, I understood that actually Basilicata is one of my favourite italian regions, because of the freshness of nature. In Sardegna, Sicilia there was too much yellow (burnt plants :D) but here everything except rocks was green.

Püha koobas. Sacred cave

Paar päeva tagasi oli olnud torm, vihmasadu, üleujutused ja väike maalihe seal mägedes. Tulemus on näha siin:

Qualche giorni fa c'era temporale, pioggia forte e frana, che portava via la via.

Some days ago there was a strong rain fall and storm and.... some roads floated away

acqua che porta via, che porta via la via... One day there was a road. Now I needed to use some climbing skills

Google Mapsist vaadades ning Emanuelilt tee kirjeldust kuulates tundus kõik enam-vähem arusaadav, siiski õnnestus kusagil Auletta lähedal ära eksida. Esimest korda kuu aja jooksul jäin ka korraliku vihmavalingu alla - oli näha, et Potenza ootas mind.
Vietri di Potenza lähedal tegin väikese pausi nautimaks rohelust. Rääkisin hotellipidajaga, kes väitis, et seal käib ka Eestlasi mingite konverentside raames.... poleks arvanud arvestades sellist middle-of-nowhere asukohta, aga mul on hea meel nende üle kes sellesse piirkonda sattunud on.

Guardando dal Google Maps la strada non sembrava troppo complicata (vabbuo, era 750 dislivello, pero questo non mi sorprendeva) pero in qualche modo riuscivo a sbagliare la strada vicino a Auletta. Ha iniziato piovere.... Grazie, signore Murphy, avevo veramente bisogno di te, perche mi avevo sentito gia troppo sicura. OK, tra un' oretta riprendeva la strada giusta. --> Vietri di Potenza

In Google Maps the way didn't  seem too complicated, but still I get lost in Auletta.....quite bad. And it started to rain. Mr. Murphy, thank you for supporting me now, when I was already feeling almost home. OK, i got back to main road following other and much longer way. Small talking, coffee, wine  break near Vietri di Potenza, and.....

Ooojaa, see sild on väga tuttav. oma kõrgete sammaste otsas on ta alati hirmuäratav tundunud. Questo ponte mi ha sempre fatto paura - questa altezza di colonne non sembra troppo sicura.

Heh, tegelikult jõudsin Basilicatasse alles peale selle klibujõe ületamist. The border of Campania and Basilicata

 ......Ja siis eksisin vist jälle ära. Miks muidu nägin tee ääres  märki millel oli punase X-ga üle kriipsutatud jalgrattur. See märk oli itaalia keeles joonistatud, tegin näo, et ei mõista ja sõitsin edasi..... Puuvilja müüja peatas mu, karjudes nii läbilõikavalt, et lihased enam ei paindunud edasi väntama. Nohjahnoh, oli küll kiirtee algus, aga ma olin alates eelmisest ristmikust 2 km järsku mäkke roninud ning väga valus oli leppida tõsiasjaga, et see oli mõttetu 😭. Ots ringi ja alla tagasi, ja jälle üles (teist teed mööda seekord, lootes et see on õige suund). Oli õige suund ning loojanguks jõudsin Titosse, 17 km lõpuni. Igaksjuhuks eksisin jälle ära, usaldades teeviita.... keegi naljanina oli selle 90 kraadi pööranud.

......Sbagliavo la strada di nuovo - c'era un cartello blu "Potenza xx km". Sapevo che blu significa strada normale, dove si puo andare anche in bici....ho fatto un bell salita quasi 2 km e ho visto cartello cosi 🚳..... hmmmm.... non capivo, sicuramente era disegnato in italiano 😇😈. Pensavo di continuare, ma un uomo che vendeva i frutti vicino a strada iniziava urlare che sull' autostrada non posso andare in bici.  Cavolo!! Ritornavo a ultima croce e prendevo un altra strada.
Poi a Tito sbagliavo ancora perche qualche umorista ha girato il cartello 90 cradi.

.....I got lost again. There was a sign with cycler covered by red X.... It was drawn in Italian I guess, and I tried to act as I hadn't understood :D. But a fruit sales man stopped me, screaming that its forbidden to go by bike on highway 😝.  So I needed to return to last cross, which means that I had climbed 2 km of steep mountain for nothing. Cavolo di merda!! Come ca**o si puo fare indicazioni cosi?? 😭 Anyway it was not the last time I got lost this day..... I did it again in Tito, because someone had turned the sign "Potenza" 90 degrees to south.

Kell xx.xx jõudsin Potenzasse!!! Õnnitlused mulle! 80 km asemel 110, kohe näha, et hea orienteeruja.
Selline rõõm jälle Scale mobili ehk liikuvate treppidega ehk hiiglasliku eskalaatoriga keskklinna sõita. Kahju, et ise pole sellest eriti pilti teinud, aga kopeerin siis.

In buio sono arrivata a Potenza, dopo aver pedalato 30 km in piu.  Che felicita! Le scale mobili 🙌

Late evening I got to Potenza :D. Tired and happy to use Scale mobili again..... yeah, no muscle potenza (power) left..... I had rided 30 km more than google had promised.

Scale mobili per andare alla via Mazzini. Lemmikeskalaator...kuidas muidu ühikast Eurospini (supermarket) saaks?

Pierluigi juba muretses, kuhu ma nii kauaks jäänud olin. Rõõm näha 👀. Ega ta ometi närvis polnud? Mis see väike lõputöö kaitsmine siis ära ei ole :D 🙊

Che bella rivedervi, Pier e Luigi!

And I met again Pierluigi..... Hope he was not nervous :D 😊

Cilento ja koledad sõbrad Ebolis. Ugly friends in Eboli? Brutti amici ad Eboli?

24.07  Diamante-Sapri-Palinuro 
Hommiku veetsin ujudes, lõuna aal jätkasin teekonda "kodulinna" poole. Selle asemel, et otse (ca. 160 km)minna, läksin läbi Cilento rahvuspargi, Salerno ja Eboli, mis tegi distantsi 150 km pikemaks. Tahtsin sõpru tervitada..... näost näkku vahelduse mõttes. Ka tee pääl kohtasin väga meeldivaid inimesi, isegi üht ratturit kellega koos kena 30 km väntasin. Palinuros vaatlesin veidi turistide promeneerimist enne kui sobivat randa otsima asusin. Klassika.... mida kõike mind üritatakse tarbima sundida kui vähegi välismaalase moodi välja näen..... isegi kui on näha, et ma ei saaks kuidagi mingit maali või kujukest oma seljakotti või ratta külge mahutada :D. Põgenesin sihtkoha suunas jäävas ranna poole... õnneks oli see mõned km asulast väljas. Kui tundus et olin juba valgustatud tsoonist väljas nägin üht tüüpi pizzeriast väljumas.
Mina: "kas siin lähedal on mõni rand kus oleks ohutu magada?"
Mr X: "jah, siinsamas ongi, ma võin näidata"
Mina: "Väga hea, suur aitäh!"
Mr X: "Näed, siin on katusealune, kui peaks sadama hakkama. Wifi parooli näed ukse juures, ning rannas võid rahulikult lamamistooli kasutada.... ahjaa, vaata, seal istub Ali, ta valvab öösel randa"
Tegemist oli ranna omaniku/valdajaga. Rääkisime ja järasime pizzat hilise ööni.... Dieedile see küll hästi ei mõju :(.

I continued pedaling at noon.... heading to Cilento National Park. Actually the next destination was Eboli... to see some friends, but it was way too many kms to make with 1 day, so Cilento was fair enough. I stopped for the night near Palinuro, after having fun observing tourists. Out of the town I saw one guy crossing the road, so I attacked.
Me: Good evening, is there some safe beach nearby.... you know, something where it's safe to sleep?
Mr X: Yep, it's right here, I'll show you.
Me: Nice, thanks a lot
Mr X: So....look, here is the veranda of cafe, if it's going to rain you'll sleep here. There are reclining chairs on the beach which you can use as well, the password of Wifi you'll find next to the door.... And look, there is Ali sitting.... he is staying here all night long as the guard.
He was the owner of this beach.... we just sat and talked until late night there, eating pizza..... not so good for my diet :D

25.07  Palinuro-Salerno-Eboli 
Tere hommikust! Kell on juba 6.25
Good morning, it's 6.25 already!

Lido Bellavista. My hotel for last night.

Julien hommikujooksu tegemas, mina omas elemendis. Julien and me, going uphill.

Unfortunately I don't remember the name of this place. Oh it's Pisciotta, i just googled places where i passed by, and there was almost the same pic. ;D

Graffity in Pisciotta

Cilento rahvuspargis oli jällegi nii ilus, et pildistamisest loobusin. Inimesed aga ei olnud eriti sümpaatsed, või oli minus viga.... Kui küsisin ühelt mehelt veidi tee infot, kujunes vestlus nii:
Mina: "Tere, ega Te ei tea kui palju on maad Agropolisse? On see tee väga mägine?"
Tema: "See on liiga kaugel, sa ei lähe sinna ometo rattaga. Jää parem siia.... siin on mõnus rand ja ilusad mehed"
Mina: "Tegelikult lähen ma Ebolisse, kahjuks pole võimalik hetkel siia jääda."
Tema: "Mida kapsast sa seal Ebolis teed, see on ju kole koht?!"
Mina: "Lähen sõpradele külla."
Tema: "Need on koledad/halvad sõbrad sul seal Ebolis!"
Mina: "Aitäh, härra, kuid isegi kole Eboli mu koledate sõpradega on kutsuvam kui ülbikuid täis kuurort! Siiski, aitäh nõu andmast!"

In Cilento there were so beautiful places that I didn't took photos.....again. People was so so.
When I asked some information about the road from one guy in Acciaroli:
Me: "how is the road to Agropoli and how many kms it is?"
he: "It's far away, better stay here, we have nice beach and beautiful guys here"
me: "I'm going to Eboli actually"
he: "To Eboli? Why? It's ugly there."
me: "I go to visit my friends."
he: "They are ugly friends there in Eboli."
me: "Thank you, sir, but ugly Eboli with ugly friends is still much more attractive than beautiful resort with arrogant people! Anyway thank you for advice!"
By the way I lost one of my pedals finally.... already from Etna I felt that something was wrong with both of them, but now the plastic really gave up. 30 km with one pedal was actually funny. Then I found a bike shop (i needed some tools) and put on my old metallic things again.
Agropoli-->Salerno. boring and also the ugliest road I have biked. Litoranea (SP175)
Salerno- meeting some of those bike guys that I had met in Sardegna, eating too much of good ice-cream...... And then, quickly to Eboli. Gessyyyyy, here I come!!

Sciopero di Massimo. Massimo streigib, järelikult tuleb puhkepäev teha.

23.07 Torremezzo-xxx-Diamante-xxx. ca 70 km

Olin öösel sõpradele teatanud, et jõuan umbes 10-ks nende poole. Hea plaan iseenesest, aga Massimo ei arvanud nii. Tegelikult olin juba õhtul aru saanud, et tagakumm oli natuke kahtlaselt pehme..... nüüd oli juba kõva, kuidagi metalline tunne oli katsudes. Bensukas lasin õhku sisse ja 40 km sain sõidetud, aga siis oli seis ikkagi nutune. Leidsin kummiparanduskoha, kus sisekumm ära parandati (3 auku oli), aga kuna tegemist oli ikkagi autodele spetsialiseerunud kohaga, polnud seal väliskumme..... minu oma oli mingeid põldmarja ja mille iganes okkaid täis. Riskisin kuni rattapoeni ehk 8 km vägivaldse rehviga sõita. Tegelikult võiks ju mul praegu rehvid okkaid täis olla, välispidiselt, siis oleks peaaegu naelkummid :D.
 Kohale jõudsin 10 asemel umbes kell 12.30. Õnneks on Itaallased sellega harjunud, et kellaaeg tuleb tõlkida millekski veidi umbkaudsemaks..... nt kell 8 või 10 või 12 on tegelikult sama - päeva esimene pool. Rahvas oli juba randa läinud, mingi valemiga õnnestus mul õige koht üles leida ja nendega ühineda.
Pärastlõunase siesta järel tegin väikese sõidu Diamantesse.

Avevo detto agli amici di arrivare alle 10 da loro, pero Massimo non era d'accordo, ha fatto un sciopero - camera d'aria era sgonfia :(. Lo ho riempito nel benzinaio, pero era comletamente rotto. In qualche modo riuscivo andare 40 km, fino quanto ho trovato una gommista. Ci abbiamo riparato camera d'aria, pero la gomma era piena di spine...... lo ho cambiato ancora 8 km dopo,sperando che non aveva fatto rompere la camera d'aria di nuovo :D.
Sono arrivata da amici dopo le 12...... fortunatamente sono gli italiani, quindi non fa niente, mi hanno aspettato sulla spiaggia.
Dopo pranzo ho fatto una bella passeggiata a Diamante.

I had told to my friends that I arrive to their place at 10 am. Yeah, good plan, but my bike didn't think so....the inner tube of back wheel was dead, so i needed to stop many times to refill it with some air until i found the place where to fix it. The tire was full of some kind of spines, i don't know where did i get them :(. I still arrived to friends this day..... just some hours later, as it's normal in Italy :D
Beach was waiting for me......I felt that I deserved this one day of break: just swimming, talking, eating, visiting Diamante........

Ülivägakenad seinad. Murales di Diamante.

Säärane seinamaalikunst on Diamante uhkuseks, lisaks tšillile. Diamante is proud of their "graffities" and chilli.

See foto pole minu meistriteos, aga vaade on siiski oma silmaga nähtud :D

All ombra dell' ultimo sole, si era........

 Sõpradel oli kodune loomaaed täienenud orvuks jäänud siilipojaga, kellel nimeks Sputnik. Vaeseke oli vaid mõne nädalane - silmad polnud veel avanenud ning okkad olid suhteliselt pehmed. Pererahvas toitis teda süstlast pirnipüree ja mingitlaadi piimaga.... Nüüd pidavat teine sööma nagu põssa.

Nella famiglia c'era un nuovo membro - piccolo riccio che si chiama Sputnik. Lui aveva perso la mamma, poverino..... Non aveva aperto gli occhi ancora e le spine erano ancora morbide. Ora mi dicono che mangia come un maiale :D

There was a new member in the family of friends - Sputnik, the hedgehog who had lost his mother. He was only some weeks old, not even opened his eyes yet...

Si chiamavano Sputnik. Sputnik, the hedgehog.... With that SHH gene is coming into my mind :D ;)

Täida klaas, mis on tühi, tühjenda klaas mis on täis! Mitte kunagi seda tühjaks jätta, mitte kunagi seda täis jätta!!               Fill the glass which is empty, empty the glass which is full! Never leave it empty, never leave it full!

 Tjah, see pilt iseloomustab hästi meie õhtust tegevust. Läksime suure seltskonnaga lähedal asuvasse külasse veini degusteerimise peole Calici Sotto le Stelle.  Muide ma pole kunagi varem näinud, et autot oleks pargitud säärase nõlvusega kallakule nagu seda tegi meie "kaine" rool :D. "Maitsmiselt" tagasi jõudes ei olnud veel tahtmist koti peale tuttu visata..... tekkis isu mere äärde minna. Oleks ma teadnud et öösel aed lukus on........ kujutage ise ette mitte kõige selgema peaga inimest üle kõrge ja teravatipulise aia ronimas. Öö oli oivaline..... tuhande tärni hotell oli avatud ning loomulikult kasutasin seda võimalust mõne tunnikese (ei tea täpselt kui kaua, sest magasin). Mingil ajal vedasin end taas kaskadööritrikke tehes suvilasse tagasi ning vajusin läbi voodi unemaale.

Questa immagine illustra bene la nostra attivita serale..... Siamo andati a Cirella per Calici Sotto le Stelle, borrachone come sono..... Quando siamo arrivati a casa di nuovo, mi sembrava un buon idea andare al mare, non so come ho superato il cancello di residenza, pero hotel di mille stelle mi aspettava. Qualche ore ho dormito la, sdraiata sulla spiaggia, sempre sotto le stelle :D

The picture explain our later activity quite well. There was a wine party just some miles away... Calici Sotto le Stelle in a village called Cirella. Cin-cin!
At night i didnt want to sleep for some reason, so I decided to go to seaside..... maybe because I was already so used to sleep on beaches....  Anyway, I didn't know that the gate was closed at night, but I hope nobody saw how I climbed over it (no, no,  not drunk,but deffinitely not 100% clear as well). At the next moment I opend my eyes and realized that I had slept some hours on the beach :D. OK, enough, back to house (there was ´this gate again, but maybe that's the only occasion when I can use climbing skills in normal life, so I better don't complain).
Good night!!!

Vähem möla, pikem samm! Parli meno, hai il passo piu lungo (dicono gli estoni)

22.07  Scilla-Torremezzo ca. 165 km
.....Päeva algas päris tavaliselt - tegin silmad lahti. Hiline hommik juba.... kell peaaegu 8. Vaatasin ringi, et aru saada mis katusealune ja kanuud need ikkagi ning avastasin, et keegi seisab kanuude kõrval, vaatab mulle otsa ja muigab. Eeehheeeehhh.... Tere hommikust! Ega Teid ei sega, et ma siin Teie kioski ukse ees magan, laskmata laenutust avada?? Jah, see oligi kanuulaenutuse omanik. Ta ei pannud üldse pahaks, et ma seal oma magamiskotis põõnasin, roheline nagu kapsauss (ilmselgelt varemgi kodutuid näinud), tegi hoopis kohvi meile. Ja sinna see kavatsus/lootus vara sõitu alustada kustuski. Lasime suuveskitel jahvatada natuke, sest sellisel kella-aalkanuutajaid veel nagunii pole. Kui minema hakkasin, ilmus kusagilt putka nurgast välja kena liiter koduveini. Koti massil ei saa ju lasta langeda (aja jooksul ikka üht-teist pudeneb hajameelsusest teele... nt maika lasi jalga juba Poolas plätud põhja-Itaalias, Riia palsam Cagliaris, sokid igal pool.  Millegagi tuleb ju algne raskus taastada).

.... I opened my eyes in late morning, it was almost 8 am already. Looking around I realized that somebody was watching me and smirking. Eehhhmm, Good morning, sir! Is it a problem that I'm sleeping here, just in front of your kiosk, impeding you to open?? Yep, it was the owner of the canoe rental which I had almost occupied..... fortunately he was okey with me sleeping there... he just started to make caffe. And it was the end of the promise to start riding early. 2 hours of talking about everything and nothing.... yeah, that's why I travel. When I started to go, he dug out a bottle of homemade red wine, because he thought that my backpack was too light (actually it was, because I had already lost a lot of things on the road).

Trepist alla, otse Türreeni merre!! Hääletaks paadi peale?? Scendi le scale e finisci nella piscina chiamato Mar Tirreno. The boat is waiting for me I guess.?

 Üles-alla, üles-alla, tüüpiline mägine rannik. Tegelikult mulle väga meeldivad säärased, sest sõit on väga vahelduv ning vaated lihtsalt võrratud. Päris mägedes on liiga pikad tõusud ning tasandikul on kohati nii igav, et võib ratta seljaski tukkuma jääda. Tee peal üritasin peatuda mitmetes kohtades, kuid inimesed tundusid olevat väga suletud ning mereäärsed kohad olid puhkajaid täis. Tulemuseks oli vähem möla, pikem samm. Mileto lähedal sai natuke kohalike bemarivendadega aasitud, aga üldiselt oli pigem sõidupäev.

Up and down, up and down.... it was a typic road on rocky coastline. I love this kind of landscape for riding, because of its' nice views and variability, not too hard and not boring like wide flat land. People in Calabria were not very open (expect the canoe guy in the morning :D), so I was not stopping too much, because it was more interesting and beautiful to ride and not waste time in touristic places on the coast.

Mileto? Ma ei teagi, kus see pilt on tehtud. Non lo so dove e scattato questa foto.... Where were I??

Lihtsalt kulgesin külast külasse, jälgides inimesi, taimkatte vaheldumisi, metsatulekahjusid jne....
I  just rode from village to village, observing people, changes in vegetation, forest fires....

Somewhere, close to Vibo Valenta. No forest fire here, but I found some just few miles away

Vibo Valentas tegin väikese pärastlõunase kohvipausi, ning loomulikult külastasin ka lemmikruumi
In Vibo Valenta I decided to make a caffe break... and toilet break

WC puhtaks jätta, sest käsi, mis seda puhastab, on see sama mis teile kohvi teeb! Aitäh! Let the toilet be clean, cause the hand which cleans it up is the same that is making coffee for you. Thank you!

Õhtul mingil hetkel avastasin, et tegelikult polnudki enam palju maad jäänud sõprade suvekoduni..... ainult ca 100 km. Läksin veel edasi, et järgmisel päeval ikka hommiku poole kohale jõuda. Amanteas sattusin peole natukeseks, kuid otsustasin ikka edasi minna..... tagantjärele mõeldes oleks pidanud ööseks sinna jääma... hea muusika oli. Lõpetasin aga hoopis Torremezzos.... jõudsin ööpimeduses ning langesin salsa muusika ohvriks... ei ole ju võimalik mööda minna kui kusagilt kõlavad ladina-ameerika rütmid. Lõpuks kiire ujumine, dušš ja uinak rannas oleval lamamistoolil.

Suddenly I realized that it was only 100 km left to the summer house of my friends. I decided to get even closer, so that i could arrive to their place during the first part of next day. Small dinner/apperitivi in Amantea with some DJ-s and back to road in darkness. ´Finally I stop in Torremezzo, because I heard some salsa and bachata from beach. Good ending for the long day.

115 km to Km Zero, + some more

21.07   Etna-Milo-Giardini-Naxos-Messina-Villa San Giovanni-Scilla. ca. 125km
Selle päeva jooksul sai ikka palju kohti läbi käidud..... ja selle võrra vähem pildistatud.
Kes eelmisest postitusest mäletab, teab, et öö viimased tunnid magasin magusasti bussis, mis päevasel ajal turiste Etnale aitab. Panin äratuskell selliseks ajaks, et ikka koidu ajaks kraatrile jõuaks, kuid mingil põhjusel õnnestus mul veidi sisse magada. Päris päikesetõus jäi nägemata, kuid siiski olin piisavalt varajane, et vältida kontrolle kes valvavad, et juba enam-vähem kraatri lähedal tähistatud kohast edasi ei mindaks..... Tore oli nuusutada väikseid lekkivaid auke maapinnas (tegelikult otseselt auke polnudki) kust väävlilõhnalist auru immitses...... pärast peeglisse vaadates nägin et silmade ümber ning nina juures olid mingid valkjad randid- need olid vist mingid soolad, mis kristalliseerusid sel aal kui mina nuusutasin. Kahjuks ma päris tippude-tippu ei jõudnud, sest vesi oli otsas ning teadsin, et uue doosi saamiseks tuleb 8 km käia, niisiis laskusin. Tervitasin teel varajasi turiste, samas neile kaasa tundes (ei ole lihtne ronida päevases kuumuses.....öine retk tundus hoolimata suurest tuulest mõnusam).

During this day I visited many places..... there was no rush- my scope was to taste some wine of Etna and arrive to Messina. So when I woke up in the bus that I had occupied last night I left my backpack there and ran up to the top to see sunrise. Unfortunately I was a bit late but still it was early enough to enjoy the atmosphere without tourist groups and guards. Was fun to smell the steam rich of sulphur from small reeky spots on the ground (later on when I saw myself from mirror I realized that there was some salt cristallized on my face). I didn't reach to top of the top because I had ran out of water and I alrwady felt some signs of dehydration (some cramps and headache).... it was better to walk back to civilization, saying hello to early tourists who i happend to meet and feeling sorry for them (it was already getting hot and there was no shadow.... 5-6 hours of walking like that in a bigger group will be a bit exhausting. Despite the wind it was more fun at night.

Etna, kagust vaadates. Etna from south-east I guess.

 Jõudsin ikka kuidagi turismibaasi tagasi, tervitasin Massimot ning hakkasin aktiivselt tegelema rehüdratsiooniga. Pooleteist tunni pärast, kui kohvi isu tagasi tuli, sain aru, et kõik on korras ja keha funktsioneerib normaalselt. Bensiin sisse ja allamäge veerema..... jah, see kõlab endalegi liiga täiuslikuna aga nii oli. Valisin veidi kõrvalisema tee, et vältida hullemaid turistilõkse - nii jõudsin väikesesse asulasse nimega Milo (tegelikult ei olnud nii väike... isegi kaardil oli olemas :D), mis pidi olema veinilinn. Perfetto!! Astusin sisse väikesesse kohalikku kraami müüvasse kauplusesse... kes oleks osanud arvata, et seal 2 tundi pläkutan ja poepidajatega veini "maitsen" :D.... varajane apperitivi Etna rosso Nerello ja Etna bianco carricantega. Muide poe omanik teadis kus asub Eesti, nimelt oli ta mõned nädalad viibinud Tartus (enamasti pole lõuna-eurooplastel väga tugevat aimu me kodumaast)..... Lisaks sellele oli ta mu jalgratta nimekaim - Massimo. Aga olgu, tuli siiski kaineks jääda ja edasi sõita, niisiis pidu ei saanud väga pikaks lasta. Tahtsin pärastlõunase siesta ikkagi meres veeta, sest vahepeale oli jäänud juba mitu päeva sisemaal. Peatusingi mingis suvalises rannas Giardini-Naxose lähedal ning kujutasin ette, et olen SPA-s.

Somehow I reached back to refuge. At first I checked out if my bike was still there- it was- and then started to rehydrate. After 1,5 hours I felt the hunger for caffe, which was the sign of being healthy/ok. Back to road, downhill this time (I know it sounds too perfect but that was reality). I took a smaller road to avoid tourists serving villages and I was lucky - not far from Zafferano there was Milo, a town of wine and music. I didn't find so much music, but in a local shop I tasted some good wine: Etna rosso Nerello and Etna bianco carricantega. Almost two hours we had a conversation with the owner Massimo. Hmmmm, good for me that i didn't meet the traffic police on the road after leaving Milo. Next step siesta on the beach (read: in the sea) and then quickly-quickly to Messina.

Somewhere close to Taormina, after my swimming-siesta

Algne plaan oli jääda ööseks Messinasse.... seal aga polnud mõnusat randa magamiseks. Mis siis nüüd? Tahtsin hakata Scilla poole minema, kuid telefon vajas laadimist ning suhtlemisvajadus piinas. Pubi Km Zero jäi tee peal ette, astusin sisse ning mul lubati lahkesti telefoni laadida.....väljapääsu enam polnud, sest kõlas Fabrizio de Andre , seejäärel veel hulganisti mu lemmikartiste ja -lugusid. Kust need tüübid mu play-listi teadsid? Stalkerid sellised!! Eks siis maitsesin ka kohalikku õlut, laadisin akusid, rääkisin baarmenidega, magasin ülemisel pool-korrusel. Umbes kell 3 öösel hakkasin Scilla poole väntama.
Mõnus öine sõit kaljusel rannikul, tõesti romantiline! Scillas läksin otse randa ja keerasin mingisuguse õlgedest tehtud katuse varju magama, kahelt poolt kanuudest ümbritsetud (see oli kanuulaenutusputka), samal ajal vaatega merele ja loomulikult tähistaevale (mitte, et ma enam midagi vaadata oleks viitsinud).

My first plan was to stop for a night in Messina but got there I didn't feel like staying. Where is the port??? In first place the last ferry had already gone, in second as well. Guys in the port recommended to go to the port where most of trucks are going..... it's open almost always. I did.-->Villa san Giovanni, back on the continent. Btw the ticket from Messina to Villa san Giovanni was surprisingly cheap....only 3 euros.
Ok, what to do now? I still remember the caffeteria and police station there (2 years ago we were hitchhiking there with my brother and it was on of my longest waiting, 8 hours approximately). Too tired to go out of Villa, but there was no beach for sleeping.... Of course I went to pub. I didn't imagine, that it's possible to hear so good music in a pub....... one favourite song after another. Pub Km Zero. Sat, slept, recharged the phone, talked and drank beer 3 or 4 hours there. I think to return there soon. Keep going, guys!! It's nice to hear Fabrizio de Andre in a pub :D
At 3 am. I started riding to Scilla, just to find some space for sleeping on the beach. Arrived there, I saw one roof on the beach.... there were walls made of canoes as well, so it was almost an house :D. No thinking anymore! I went into my sleeping back, took a look on the sea and................

This is the road to hell..... Etna

20.07  Regalbuto-Adrano-xxxxxxx-Rifugio Giovanni Sapienza-Etna, ca 90 km

Tjah, hommikul vaatasin, et ei tulegi nii hull päev. Google maps ütles, et Regalbutost Etna otsa on vaid 70 km, küll ülesmäge, kuid siiski.... Igaks juhuks jõin ikkagi peaaegu 2 tundi kohvi, et pingutuseks valmis olla.

In the morning when I checked the distance to Etna from Google Maps it didn't seem too bad. Only 70 km.... uphill. Still I took almost 2 hours to enjoy the morning caffe, just to be ready for the endeavor.

Hommik, teel Adranosse. Morning

Adranosse jõudmine ei valmistanud raskusi- käis töö ja vile koos (pleier mängis, mina laulsin). Sitsiiliale tüüpiliselt olid tee ääred kaunistatud prügilademetega (ainult kesk-Sitsiilia oli enam-vähem puhas), üllatav oli vaid see, et nüüd, suurele looduspärandile lähenedes oli olukord tavalisest veel hullem..... Võib-olla toodigi kõik prügi, mida vulkaanijalamil ladestada ju ei tohi, siia :/

The road until Adrano was quite easy, mp3 was playing and I was singing, still full of energy from last evening (a lot of meat and other stuff, you know). As it's typical to Sicily the edges of road were full of rubbish (actually it was a bit better in central Sicily, near to Poggioreale and Enna).

Sitsiilias tavaline nähtus - prügilademed tee ääres.

Linnas küsisin inimestelt, millist teed mööda on kõige lihtsam kraatrini jõuda. Peaaegu keegi ei teadnud ning suur tülitatutest polnud ise vulkaani külastanudki (eks see on ikka see läheduse probleem...... kuna Võrtsjärv on Tartule niilähedal, pole ma seda kunagi näinud).

In Adrano I asked people which road is the best to arrive to the crater of Etna and where does it start. They looked surprised and most of them didn't have any idea of those roads. There is a bus and train going there!!! :( Actually it's normal, that they have never visited the vulcano because it's just too close to them..... it doesn't seem interesting enough because it's always there (There are still a lot of places that I have never visited in Estonia as well).

Adrano, Chiesa Madre. Juba Normannide ajast (11.sajand), kuid aja jooksul ümber ehitatud

Üritasin siis ikka oma vana Itaalia teede atlase ja telefoni jäetud google mapsi kaardi järgi orienteeruda..... kahjuks polnud paberkaardil eriti teid peal ning google'i kaardi järgi ei osanud keegi öelda, kus täpselt asub see pöörangu koht, mida ma otsin. Kuna rattakompuuter ka jupsis, ei olnud mul läbitud distantsistki väga head ettekujutust. Siiski eksisin ära vaid 4 korda, läbides vaid 20 lisakilomeetrit :D.... kokku 70+20. Tagantjärele võin muidugi naerda, aga reaalsus oli pigem vastupidine (vandesõnu lendas vist igasse ilmakaarde kui ma jälle mingile kiirtee sarnasele moodustisele sattusin).
Adrano ja Etna vahel pole ma teinud ühtegi pilti!? Sellele on kaks seletust: 1)paljud kohad/vaated olid liiga ilusad ning võimsad, et neid üritada oma stupid-fõuni fookusesse püüda; 2)olin lihtsalt liiga väsinud ülesmäkke väntamisest/kõndimisest. Selguse huvides tuleb mainida, et erinevalt tavalistest kurvilistest mägiteedest oli seekord tegemist peaaegu otse minevate teedega, mis tähendas et nt 1km kõrguste vahe oli ära jaotatud 2 korda lühemale distantsile kui alpides ja Sardiinias.... nt olid teel kohati 12-13% tõusud, kus ma lihtsalt kõndisin, samal ajal jalgratast ülespoole pressides. Umbes 6 km enne viimase asustatud kohani (hostelid ja suveniiripoed) jõudmist peatus üks auto. Juht, mingi Etna giid või spordiinstruktor vms, pakkus mulle küüti, kuid ma polnud nõus alla andma ning keeldusin viisakalt tänades :D. Lõpuks, nii umbes 3 km enne rifugio't tegin ikkagi natuke sohki, tahtmatult. Peatusin väikeses panoraami pildistamiseks mõeldud taskus/parklas, tõmbasin hinge ja järasin leiba (loe: saia) kui saabusid kaks ratturit. Nood muidugi kohe julgustasid, et kohe-kohe on finish, ainult kolm kilomeetrit veel jäänud..... Ma vist vahtisin ainult juhmi näoga neile otsa, mõeldes, et ega laip ei suuda ka 3 km läbida (mul oli surnud punkt juba saabunud). Igatahes olid nad piisavalt gentelmenid, et mind ära oodata ning nii moraalselt kui ka füüsiliselt üles vedada (liikusin nii aeglaselt, et neil vist kannatus katkes ning nad lükkasid mind natuge sadulast). Väga armas neist ;D.
Aga see oli ainult ratta finish..... kraatrile tõus oli ju alles ees. See oli umbes 6-8 km jalgsi. Õnneks lubas hotelli administraator mul jalgratta hotelli fuajeese jätta, ning tualettruumi kasutada (olin õppinud, et ka kraanikauss võib peaaegu duširuumi funktsiooni täita).
Oli juba hämardumas, kui kõndima hakkasin. Üks-kaks-kolm-neli, üks-kaks-kolm-neli ja naeratus näole, üks-kaks-kolm-neli. Laulsin "I cento passi" (Modena City Ramblers), kujutasin ette, et reie nelipead olid ju tegelikult täiesti puhanud ning et mu tossudes olevad 1 cm2 augud pole seal selleks et kivid SISSE tuleksid vaid hoopis selleks, et nad sealt VÄLJA pääseksid.

I didn't get any good road advices, so I continued with my small Italian road atlas and the last map of Google maps that i had saved in my stupid-phone. I got lost only 4 times which made 20 extra kms :D.
When checking out pictures I've made this day I realized that I didn't take any photos between Adrano and rifugio Giovanni Sapienza. There are propably two explanations for that: 1)The view was too amazing for trying to catch it on the pic. 2)I was just too tired of pedaling or walking and pushing my bike uphill. I need to say that the Alpes were easier to cross, because they were curvy and the slope was milder. Roads to Etna were quite direct and steep (12-15 % sometimes).
Last 3 kms before the last base of civilization I cheated a bit. Two cyclers passed by and took me with them, pushing my bike from the saddle during hardest parts of the way. Merci beaucoup!! Of course it was only the end of biking. I still needed to walk some 6-8 kms to arrive on top of the vulcano.
I left Massimo in reception of rifugio, took a fast shower in toilet and started hiking.
It was getting dark already. One-two-three (or free :D)-four-five -ten-hundred steps (singing  "I cento passi" by Modena City Ramblers). Trying to imagine that my quadriceps femoris were not aching at all and that holes in my shoes were not leaking and letting stones in.

Päike loojub kohe...

Tegelikult, hoolimata väikesest vingumisest, oli superissima: täielik inimtühjus (kõik külastajad olid all hostelites), tuha/kivimägede tagant paistis päikeseloojangu kuma, teisele poole vaadates oli näha Catania linn. Sain aru, et enne pimedat ma kraatrile nagunii ei jõua ning võtsin tempot maha.

Despite all difficulties I was happy to be there. It was splendid up there: nobody else (all the visitors were in hotels), behind ash mountains there was still glow of sunset and in the other side I saw the sea, small villages and Catania.

Seal all on meri ning Catania. Down there is the sea and Catania

Lumemägi pimedas öös või laavamägi upside down? Snowy mountain at night or a lava mountain upside down?

1000 stars hotel, as always. Romantic evening on top of the Etna.... just me, wind, lava ash and sulphur fumes :D

Lõpuks jäingi umbes ankrusse umbes 1-2 km tipust kagus. Valisin sellise koha, kust paistis imeliselt meri, Catania ning ettepoole mõeldes ka päikesetõus. Arvestades et olin umbes 2,5- 2,8 km kõrgusel merepinnast pole vist raske aimata, et päris jahe oli....... nüüd oleks küll telk ära kulunud. Magasin umbes 3 tundi, kuni mind äratas tugev-tugev tuul. Kurjam küll!!! Korjasin kähku kokku oma 7+ asja ning läksin umbes 2 km tuldud teed tagasi (õnneks olid mu jäljed tuhas taskulambivalgel näha). Seal oli köisraudtee baas, mingid hooned (baar, suveniiripood), mis olid küll öösel suletud) ja üks vanakooli buss. Katsusin bussi ust, see polnud lukus :D. Mis te arvate kas ma läksin sinna magama või jäin välja tuule kätte lõdisema?

I realized that it wasn't possible to get to the crater before complete darkness, so I stopped ca. 1-2 km south-east from it. The view was wonderful: lights of Catania, sea in front of me and a smoky chimney (called Etna) behind. After sleeping 3 hours there I was awaken by strong-strong wind..... it was anyway quite cool there considering the fact that it was 2,5-2,8 km above sea level. Better to escape! I walked back maybe 2 kms, where there was the last base of funicular. There were some buildings and a bus..... it was open. You will guess what did i do? Did I stay outside, suffering from wind and cold? Or I jumped in the bus and slept there until sunrise?

21.07 Etna

"Hotellituba". Only 7* hotel this time.

Korsten suitseb. Smoky chimney

Lumi/jää/liustik tuha all. There is some ice covered by ash and lavic stones.

Igal pool leidub keegi, kelle jaoks tingimused sobivad? All kind of conditions are suitable for somebody?

Lisaks peakraatrile on Etnal arvukalt väiksemaid tuhakoonuseid.

Thrill and Grill

19.07  Caltanissetta-Enna-Regalbuto
Huuuuhhhh, pikk tee ülesmäge minna, või tegelikult polegi ju nii hull - distants on kõigest 90 km, millest osa isegi allamäge. Siiski, keegi võiks selle gravitatsiooniga midagi ette võtta... segab teine koledal kombel.

Che bella giornata!! Tanti chilometri in salita e, ancora meglio, ca. 10 chilometri in discesa :D. Sto pensando..... forse si puo eliminare la gravita in qualche modo?  Gia mi disturba un po'.

Today, today, will be long-long day.... uphill. The whole distance is actually only ca. 90 km (some of those kms also downhill, but......). Do something with the gravity, it disturbs me more and more.

Caltanissetta. Ülla-ülla,seal oli kirik. There was a church, what a surprise.

Küngas? Poolkõrb?

Võtsin end kokku ja ikkagi külastasin Ennat, kuigi see tähendas korralikku lisatõusu..... kes tuli selle peale et linn sinna, nii kõrgele (930 m üle merepinna) rajada??? Imelik inimene igatahes :D, aga vähemalt oskas hinnata mägede ilu ja füüsilise tegevuse positiivset mõju ;)

Qualche minuti di esitazione... entrare nella citta o no? Curiosita, cavolo, ha vinto di nuovo. Un po' di chilometri di salita in piu. Chi era questo pazzo chi costruiva la citta cosi alto in montagne?? Anche se pazzo, dal altra era saggio perche sapeva apprezzare la bellezza delle montagne e la bisogno di movimento fisico :D

It was hard decision, but yep, I was strong enough to climb some extra miles and visit the town of Enna. I need to say that the person who founded the town should have been crazy/weird but at least he could appreciate the beauty of mountains and our natural need for physical activity (it is deffinitely crazy to build the town that high.... for estonians 930 m is high, maybe chileans don't agree :D)

Enna. Kena ajalooline linn mägedes. Old city in mountains.

Castello di Lombardia ja kuused

Castello di Lombardia ülalt, tornist. From the tower

Juba paistabki Etna, aga tegelikult on ca. 120 km veel minna.There it is, the vulcano Etna...120 km to go (theoretically)

Nii palju okaspuid nähes tuleb kodune tunne pääle. Feeling home, surrounded by coniferous trees. Tra gli albreri coniferi mi sento a casa.

looks like semidesert.... or just dry steppe

Õhtal kella 6-7 aal jõudsin Regalbutosse.... tahtsin edasi vähemalt Adrano'ni minna, kuid põldmarjapaus venis liiga pikale ning muutus sujuvalt veinipausiks ja grillpeoks. Sealsed noored viisid mind ekskursioonile Pozzillo järve äärde ning pärast korraldasid veel barbeque õhtu ka. Seal see oli, see paljuräägitud Itaalia külalislahkus :D.

Alle 18... facevo una piccola pausa per mangiare le more pensando di continuare la pedalata fino a Adrano...... Pero la pausa di more ha diventato apperitivi, escursione vicino a lago Pozzillo e festa di barbeque con giovani dal Regalbuto. A volte succede cosi.

Approximately at 6 or 7 p.m. i arrived to Regalbuto, so I thought that there was still enough time to arrive to Adrano at least. But my planned 30 minutes blackberry-pause turned into wine pause, excursion and barbeque with locals.....

Pozzillo järv. Excursion to Lake Pozzillo.

Lago Pozzillo