Donate the trip

You can donate the trip. Account: Anu Hark, EE862200221067441148

reede, 28. oktoober 2016

Ferry to Palermo

15.07-16.07 Praam Cagliari-Palermo
Nüüdseks olin aru saanud, et praami siseruumid on jõledalt igavad ning palju meeldivam on nautida sõitu tekil. Laotasin oma varanduse maha ning kuni päikeseloojanguni lugesin raamatut "Misura del mondo" (ehk "Maailma mõõtmine"), mida olin senimaani lihtsalt raskusena kaasas kandnud...... eks lisakilodeta oleks kõik need mäed ju liiga lihtsalt ületatavad olnud.

Ferry to Palermo. I had already understood that it's completely boring to stay inside when travelling on the ship...... It's much more fun to hang around on the deck, enjoy the wind and the sky full of stars (viva la hotel of thousand stars!!). So, I just put down my things, read  "Measuring the world" by Daniel Kehlmann (before I just carried the book with me, virtually without reading, just for extra weight :D).

Viimane pilk Cagliarile. Good bye Cagliari, I'll be back one day. Ciao!

Vahepeal rääkisin ühe perekonnaga juttu..... küsimused olid muidugi klassikalised: kas sa ei karda? kus sa magad? mis su vanemad arvavad? ja nii edasi, ja nii tagasi. Juba sõidu alguses olin märganud üht tüdrukut, kes mugavalt lebotas trepi ja äärekäsipuu vahele tõmmatud hamacas. Öö poole naasin sinna ning leidsin lisaks tollele tüdrukule eest veel ühe ränduri. Tüdruk võrkkiigega oli Anastassia Saksamaalt ning reisis motikaga, Nico Belgiast jalgsi/häälega ning mina siis Eestist rattaga. Hea seltskond ju!? Mis seal ikka, tegime pikniku kaevates kottidest välja kõik söödava ja joodava.

Somehow I started to talk to two little kid..... it was fun as always with kids, even though the conversation end up always with questions like: "alone?"; "aren't you afraid?"; "what does your family say?"; "why do you do it?"..... what can i say. I have only one life, and I'm the only one who can enjoy it. Or not?
Already in the beginning of the sailing I noticed one girl laying in the hamaca which she has mounted on the deck. When it got too dark for reading I returned to that girl..... good surprise, there was also an other traveller..... It was easy to understand that they were my type of people, so I didn't hesitate to disturb them. Anastassia from Germany was going to Greece by motorcycle, Nico from Belgium was by foot/hitchhiking and i was still by bike...... Good combination I guess! We talked and talked and.... started a picnic spontaneously. We took out of our bags everything which was eatable or drinkable and destroyed it all. I think everybody in the restaurant was envying :D.
Nico took a picture of our camping site next morning, food was already finished...


Tundus, et meie kõigi jaoks oli ebatavaline mõttekaaslasi kohata -  juttu jätkus tõesti kauaks.
Mitte et ma kogu aja jooksul poleks nt teisi rändureid/rattureid kohanud, olin küll, kuid need kippusid ikka olema hästivarustatud sakslate grupid, keda paari päeva kaugusel ootas lennuk koju..... või lihtsalt rannas suvitajad. Nico ja Anastassiaga aga oli meil nii mõndagi ühist: me kõik reisisime üksi, kandes kaasas vähe pagasit (ainult vajalikke asju.... Nicol nt ei olnud nuga, lusikat, taskulampi, kuid olid olemas ronimissussid; mul polnud varustust ratta parandamiseks, kuid igaksjuhuks oli kotis pits- kes teab millal kellegagi mirtot jagama juhtun). Tjah, igatahes see öö sai väga kiiresti läbi ning nalja jätkus hommikukski. Öösel olin õhku visanud sellise lause: aitab juba päikesest, tahaks pilvist ilma, unistan vihmast. See meid Palermos tervitaski, ning üllatus-üllatus, ma ei olnud üldse nii õnnelik nagu seda võiks oodata inimeselt, kelle unistus on äsja täitunud.
Iga halva juures on siiski midagi head, nimelt andis vihmasadu meile põhjust mitte veel eri suundades laiali minna, vaid hoopis koos kohvile minna :D.

You can only immagine how amazing it was to spend some time with soulmates..... Yeah, I've met a lot of tourists on the road, also cyclers but most of them have been really well equipped Germans in group, heading to some place where train or airplane was waiting for them already..... to avoid too hard and long distances uphill.
We were all alone, with small luggage, even smaller budget and big amount of energy and curiosity :D. Somehow the night passed so fast.... I told to my new friends that I was dreaming of clouds, even rain, and there it was. It was raining in Palermo!! My dream came true. Do you think I was happy??? Surprise-surprise - not so happy, but it was reason to go and take a good caffe together, before splitting.
Cappuccinot söömas. EATING cappuccino


Pilves Palermo. Cloudy Palermo after the rain. Nuvole, finalmente!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar